Jalgsi leitud Tokyo - parim hiidlinn maailmas
Rännak Jaapani toimeka taassündinud hiidlinna paljutahulisel maastikul.
Ühel külmal varasel juunihommikul tund-paar enne koitu seisin Tokyo Sumida jõe läänekalda lähedal pimeduses ja vaatasin, kuidas turistid tõmbavad selga erksavärvilisi veste. Need olid varrukateta ja nailonist, sedasorti rõivatükid, mida kantaks hobijalgpalli mängides, otsekui need 70 lõdisevat külalist Lõuna-Aafrika Vabariigist, Hiinast, Malaisiast, Hispaaniast ja Venemaalt oleksid sõitnud nii kaugele selleks, et mööda tavalisi kaisid palli taga ajada. Tegelikult riietusime me ekskursiooniks Tsukiji Shijos, mis oli siis veel maailma suurim kalaturg. Tsukiji oli ladude, külmhoonete, laadimiskaide, oksjonilavade ja müügilettide labürint, mis oli toitnud linna ligi sada aastat. Samuti oli sellest saanud – mõnede turutöötajate kohkumuseks – atraktsioon, mida reklaamiti lugematutes artiklites ja kaabeltelevisiooni kokasaadetes. Kui ma eelmisel aastal seal käisin, oli selle ajaloolise turu eluiga aga otsa saamas. Lihtsad turuletid ja pragulised munakivipõrandad peibutasid ehedust otsivaid turiste, aga ametlikus nägemuses hüpermoodsast Tokyost peeti selliseid asju korratu mineviku ebasanitaarseks osaks. Sügiseks pidi Tsukiji suletama ja tema müüjad kolima linnasüdamest kagu poole uude ilmetusse turukompleksi.
Võtsime sisenemiseks järjekorda. Meie jalge all lompides sätendasid kalasoomused ning õhk lõhnas diislikütuse ja mõõna järele. Kolisevate jääkastidega kahveltõstukid vuhisesid meist risti-rästi mööda nagu paanikas linnud. Taipasin, et meie võrkvestid on osalt turvalisuse pärast – et see liiklus meid laiaks ei litsuks –, aga ka selleks, et me ei saaks minema hiilida ja Tsukiji tulusat töövoogu pidurdada.
Iga päev valgus siia kõikjalt maailmast umbes 1500 tonni kala, meretaimi ja vingerdavaid selgrootuid. Päeva lõpuks oli see uskumatu, umbes 13 miljonit eurot maksev noos sorditud, tükkideks saetud ning jaemüüjatele saadetud. Selleks ajaks, kui mina sinna jõudsin, kella poole viieks hommikul, oli töö mürinal käinud juba mitu tundi.
Läbi vine sagis naerdes ja hõikudes sadu mehi, sigaret hambus. Valgetes kinnastes turvameeste juhatusel möödusime riita laotud vahtplastkastidest, mis olid seest vereplekilised ja millest mõni oli kirstu mõõtu. Kusagil eespool undasid ühes ruumikas laohoones saed, tungides külmutatud värskesse kalasse.
Enamik turiste käis siin kuulsate tuunioksjonite pärast, kus hiidkalu, mis võisid olla püütud lausa nii kaugelt nagu USA kirderanniku vetest, müüdi mõnikord sadu tuhandeid dollareid tükk. Meiegi nägime üht oksjonit, aga selle tsirkuse kõrval, kust me äsja läbi kõndisime, oli see surmigav: kamp vaikseid mehi pakkumas tasasel häälel järjest kopsakamat hinda tulevaste Tokyo, Moskva ja New Yorgi peente roogade eest.
Kella kümneks hommikul oli suurem sagin vaibunud ja ma lipsasin üksi läbi turu, ajades juttu vana turu peatse sulgemise üle nukrutsevate kalamüüjatega. Mõni tund hiljem mürisesid veel ainult kaubaautod, mille juhid logelesid kabiinis, kuni kahveltõstukid kala furgoonidesse pakkisid.
Veidi enne keskööd jalutasin ühte väiksesse šinto pühamusse, kus seisid reas mitut liiki söödavatele mereelukatele püstitatud kivist ausambad. Tsukiji oli olnud sünge, erutav, räige – üks neid haruldasi paiku, kus Tokyo moodne klants fassaad langeb, paljastades toore isu – ja ma olin rampväsinud.
Vastu mu jalgu hõõrus üks kass. Minu ees kivil oli kiri: „sushi-zuka“, ausammas sušile. Mõne tunni pärast algab kõik jälle otsast peale.
Kui nõustuda Harvardi Ülikooli majandusteadlase Edward Glaseriga, et linnad on inimkonna suurim leiutis, sobib Tokyo küll vist parimaks näiteks: vapustav metropol, enam kui 37 miljoni inimese kodu ning maailma üks rikkamaid, turvalisemaid, puhtamaid ja loovamaid linnu.
Isegi kui sind eriti ei huvita, kuidas hiidlinnad inimeste käitumist kujundavad, ei saa Tokyost üle ega ümber: ta on su elu juba muutnud. See linn on ülim ühiskonna mõjutaja, sõlm, mis seob maailma jaapani kultuuriga.
Tokyo on su hommikuses matcha latte’s, pärastlõunases kausitäes misosupis, õhtusöögi sušis. Sa näed teda oma lapse lummuses Totoro, Gundami, Pokémoni või Sony PlayStation 4 vastu. Ja tillukeses mobiilikaameras, millega te mõlemad mõõdutundetult plõksite.
Tokyo loovus on osalt seletatav sellega, et viimase saja aasta jooksul on linn kaks korda maatasa tehtud: kõigepealt 1923. aasta Suures Kanto maavärinas ja põlvkond hiljem Teise maailmasõja aegsete USA pommirünnakutega. Kumbki katastroof sundis jaapanlasi ajalugu kinni katma ja linna uuesti üles ehitama, kujundades ümber linnaosad, transpordisüsteemid, taristu, isegi sotsiaalse dünaamika. Tsukiji turg ehitati samuti Kanto maavärina järgsete taastamistööde käigus, kesklinna külje all 300 aastat tegutsenud kalaturu asemele.
1950-ndatel Tokyo taastus ja kasvas uskumatult tihedaks. Glaeser peab linna edu üheks põhjuseks just seda: loovat rahutust, mille tekitab eri vanuses ja eri taustaga inimeste kokkukiilutus ning kauplemist ja ideede levikut takistavate tõkete kadumine. Linnadele pühendatud numbris ei saanud me Tokyost mööda minna. Ja linnaplaneerimist palju mõjutanud ajakirjanik Jane Jacobs on öelnud, et kõige parem on linna tundma õppida ja tema varjundirikast väge tunnetada seal kõndides.
Seda me fotograaf David Guttenfelderiga tegimegi. Kõmpisime nädalate viisi Tokyos risti-rästi ringi, mõnikord koos, sageli eraldi, mõnikord otsejoones, sageli siksakitades ühest piirkonnast teise, kulgedes aeglaselt läbi elurajoonide ja tööstuspiirkondade, koolilinnakute, rongijaamade, turgude, kalmistute, templite ja pühapaikade. Me olime mõlemad varem Jaapanis elanud ja teadsime, et Tokyo võib olla mattunud nende ülivõrrete alla, millega teda kirjeldatakse. Ajasime juttu peaaegu igaühega, keda kohtasime, jäädvustades killukesi nende harjumustest ja rituaalidest. Me ei saanud hõlmata kõike, aga saime püüda vaadata sügavamale, siduda linna inimestega, kes annavad oma elu kaudu talle väe.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti aprillinumbrist.
