Soolo ehk kaljuronimise erakordne tippmark

Kuidas Alex Honnold sooritas ajaloolise köieta ronimise „retsilt suurel seinal“ – ja jäi ellu.

Kell on 4.54 hommikul. On 2016. aasta jahe novembrihommik Yosemite rahvuspargis.

Täiskuu heidab tontlikku kuma El Capitani edelaküljele, kus Alex Honnold klammerdub graniitseina külge, abiks üksnes sõrmeotsad ja kaks kitsast kummitallaserva. Ta üritab midagi, mida professionaalsed kaljuronijad on pikka aega pidanud võimatuks: nn vabasoolotõusu maailma kuulsaimale kaljuseinale. See tähendab, et ta on üksi ja nihkub sentimeeterhaaval mööda seda ligi kilomeetri kõrgust püstloodset kaljut ülespoole ilma kunstlike toetuspunktide ja julgestusköieta.

Kerge tuuleõhk juukseid sasimas, näitab ta oma pealambiga valgust külmale siledale graniidilapile, kuhu tal tuleb järgmiseks jalg asetada. Tema pea kohal on sein umbes meetri ulatuses sile, ühegi pidepunktita. Kui ülevalpool leidub väikseid õnarusi, kivikesesuurusi kühme ja pisikesi pragusid, kuhu Alex saab oma ebanormaalselt tugevate sõrmedega klammerduda, siis selle lõigu, Freeblastiks hüütava peaaegu püstloodse ’i ehk silekalde ületamiseks on vaja erilist osavuse ja tasakaalu kooskõla. Ronijad nimetavad seda hõõrdejõu toel ronimiseks. „See on umbes nagu mööda klaasi üles ronida,“ on Alex öelnud.slab

Ta konksutab varbaid. Need on tuimad. Parem hüppeliiges on kange ja paistes, sest kui ta kaks kuud tagasi sedasama raja osa harjutades lahti kukkus, väänas ta jala hullusti välja. Tookord oli ta köies. Nüüd kukkuda ei tohi. Julgestuseta ronimine ei ole samasugune nagu teised ohtlikud spordialad, kus võib surma saada, kui midagi tuksi keerad. Ilma köieta 60 korruse kõrgusel olles pole mingit võib-olla’t.

Mina jälgin 180 meetrit allpool mahalangenud puutüvel istudes Alexi lambi tillukest valgussõõri. See oleks nagu terve igaviku paigal püsinud, kuigi tegelikult vist alla minuti. Ja ma tean, miks see paigal on. Alexil seisab ees liigutus, mis on teda sellest ajast peale kummitanud, kui ta seitse aastat tagasi selle plaani pähe võttis. Olen samal lõigul ka ise roninud ja juba mõtegi seal köieta ronimisest võtab mul seest õõnsaks. Palk, millel ma istun, lebab vähem kui saja meetri kaugusel kohast, kuhu Alex kukuks, kui ta libastub.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti märtsinumbrist.