On seal keegi? Maavälise elu otsingud said uue hoo
Uute avastuste valguses on peaaegu kindel, et me ei ole universumis üksi. Uurisime, kuidas teadlased maavälist elu otsivad – ja üritavad kontakti luua.
Sara Seager on oma kabinetis Massachusettsi Tehnikainstituudi (MIT) 54. hoone 17. korrusel kosmosele enam-vähem nii lähedal nagu USA Cambridge’i linnas üldse olla saab. Aknast näeb ta ühes suunas üle Charlesi jõe Bostoni kesklinna ja teises suunas Fenway parki. Kabinetis endas ulatub tema pilk Linnuteeni ja kaugemalegi.
47-aastane Seager on astrofüüsik. Tema kitsam eriala on välisplaneedid ehk kõik universumi planeedid peale nende, mis tiirlevad ümber meie endi päikese ja mida sa juba tead. Ühele tahvlile on ta visandanud enda välja mõeldud võrrandi, millega saab hinnata sellise planeedi leidmise tõenäosust. Veel ühe võrranditega täidetud tahvli all on segiläbi igasuguseid meeneid, sealhulgas pudelike, milles on mõned läikivmustad killud.
„See on üks kivim, mille me üles sulatasime.“
Seager räägib kärmete ühetooniliste fraasidena ja tal on läbitungivad pähklipruunid silmad, mis püsivad teraselt vestluskaaslasel. Ta seletab, et on planeete, mis tiirlevad oma tähele nii lähedal, et aasta kestab alla ööpäeva, neid tuntakse kuumade super-Maadena. „Nad on nii kuumad, et ilmselt on seal hiigelsuuri laavajärvi,“ ütleb ta. Sellest siis see üles sulatatud kivim.
„Tahtsime uurida laava peegelduse heledust.“
Kui Seager 1990-ndate keskel magistriõppesse läks, olid planeedid, mis teevad oma tähe ümber tiiru ära vaid tundidega, või sellised, millel see võtab ligi miljon aastat, alles tundmata. Me ei teadnud planeetidest, mis tiirlevad ümber kahe tähe, ega ka hulkuvatest, mis tähe ümber ei tiirlegi, vaid lihtsalt uitavad kosmoses ringi. Õigupoolest polnud kindlalt teada seegi, kas väljaspool Päikesesüsteemi üldse planeete leidub, ja paljud meie toonased oletused planeedi olemuse kohta on osutunud valeks. Kõige esimesena leitud välisplaneetki, 1995. aastal avastatud 51 Pegasi b, oli üllatus: oma tähele päris külje alla kiilutud hiidplaneet, mis teeb tiiru ära vaid nelja päevaga.
„51 Peg’i järgi oleksid kõik pidanud aru saama, et sellest tuleb üks pöörane sõit,“ ütleb Seager. „Seda planeeti poleks tohtinud olemas olla.“
Nüüdseks on kindlalt teada umbes 4000 välisplaneeti. Enamik neist avastati Kepleri kosmoseteleskoobiga, mis startis 2009. aastal. Kepleri missioon oli leida ühelt väikeselt taevalapilt (umbes nii suurelt nagu välja sirutatud käega varjata saab) võimalikult palju sealse umbes 150 000 tähe ümber tiirlevaid planeete. Lõppeesmärk oli aga saada vastus ühele märksa olulisemale küsimusele: kas kohti, kus võib areneda elu, on universumis palju või kaduvvähe, nii et meil pole sisuliselt lootustki kunagi teada saada, kas eksisteerib veel mõni elus maailm?
Kepleri vastus oli ühemõtteline. Planeete on rohkem kui tähti, ja vähemalt veerand neist on Maa-suurused planeedid, mis tiirlevad oma tähe ümber nn elukõlblikus vööndis, kus pole elu olemasoluks ei liiga kuum ega liiga külm. Linnutees on vähemalt 100 miljardit tähte, järelikult on paiku, kus elu tekkimine on mõeldav, ainuüksi meie galaktikas vähemalt 25 miljardit – ja galaktikaid on veel triljoneid.
Pole ime, et astronoomid suhtuvad Keplerisse, millel mullu oktoobris kütus otsa lõppes, peaaegu harda austusega. („Kepler oli Koperniku revolutsioonis pärast Kopernikut suurim samm edasi,“ ütles mulle Berkeley California Ülikooli astrofüüsik Andrew Siemion.) Ta on muutnud meie vaatenurka ühele suurele eksistentsi saladusele. Enam ei ole küsimustki, kas väljaspool Maad leidub elu. Leidub üsna kindlasti. Nüüd on küsimus selles, kuidas see üles leida.
Värske teadmine, et Galaktika kubiseb planeetidest, on andnud elu otsinguteks uut energiat. Tänu erarahastuse kasvule on uuringud läinud märksa vilkamaks ja riskialtimaks. Uue hooga jätkab oma pingutusi astrobioloogia vallas ka NASA. Enamik uuringuid keskendub mistahes elu märkide otsimisele teistest maailmadest. Aga uutest kohtadest otsimise väljavaade, uued rahasüstid ja üha suurenev andmetöötlusvõimsus on taaselavdanud ka aastakümnete pikkused intelligentsete eluvormide otsingud.
MacArthuri geeniuse stipendiumi pälvinud Seagerile oli Kepleri tiimis osalemine järjekordne samm eluaegse eesmärgi poole: leida Päikese-sarnase tähe ümber tiirlev Maa-sarnane planeet. Praegu on tema tähelepanu keskmes transiidil olevaid välisplaneete otsiv NASA kosmoseteleskoop TESS, mis lennutati välja eelmisel aastal. Nii nagu Kepler, otsib ka TESS tähtede heleduse väikseid tuhmumisi mõne planeedi transiidi ajal, st kui planeet liigub tähe eest läbi. TESS skannib peaaegu kogu taevast. Eesmärk on leida umbes 50 Maa-sarnase kivise pinnaga välisplaneeti, mida võiks uurida valmivate võimsamate teleskoopidega, alustades James Webbi kosmoseteleskoobist, mille NASA loodab välja saata 2021. aastal.
Oma kabineti üht seina ääristavale „visioonilauale“ on Seager kogunud esemeid, mis väljendavad, „kust ma tulen ja kuhu ma teel olen, et saaks endale meelde tuletada, miks ma nii palju raban.“ Nende seas on mõned lihvitud kivikuulid, mis kujutavad üht punast kääbustähte koos tema planeetidega, ja Seageri välja töötatud odava planeediotsimissatelliidi ASTERIA mudel.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti märtsinumbrist.
