Uurime Hiina keisri ravimikappi: kuidas pärimusmeditsiin mõjutab Lääne tervishoidu
Ma hoian peos sooja tuksuvat südant, umbes greibisuurust läikivat tulipunasest, roosast ja valgest koest kera. Tunnen tema kambrite kokkutõmbeid ja kuulen vulksumas vedelikku, mida ta ikka veel pumpab. Süda on limane ja lõhnab natuke kirbelt.
Süda on elus ligi kaheksa tundi pärast seda, kui Paul Iaizzo ta keldrikorruse laboris minu nähes ühelt uinutatud sealt eemaldas, artereid ja veene imiteerivate voolikutega ühendas ning elektrišokiga uuesti tuksuma pani, samamoodi nagu parameedikud elustavad inimese südant. Kuigi süda on sea kehast väljas, jätkuvad tema kokkutõmbed ja lõtvumised omasoodu, mingi nähtamatu ja seletamatu ürgse jõu toimel. Minu meelest polegi see nii pentsik, vaid pigem lummav ja ilus.
See sea süda lööb edasi osalt tänu sellele, et Minnesota Ülikooli kirurgiaprofessor Iaizzo kastis seda kemikaaliseguga, mis jäljendab karu sapi koostist. Nii rakendatakse teaduslikult tõekspidamist, mida Hiina ravitsejad järgisid juba 8. sajandil: karu sapp teeb inimese kehale head.
Karu sapile on ikka veel rohkesti turgu. Aasias kasvatatakse karusid sapi saamiseks farmides, neid hoitakse tillukestes puurides elus, sappi dreenivad voolikud küljes. Loomakaitseühendused taunivad seda praktikat, vaieldamatult on see ebahumaanne. Ja ometi, kui ma hoian käes tuksuvat sea südant ja kuulan Iaizzot kirjeldamas, kuidas karu sapis sisalduvad ained kaitsevad taliuinaku ajal karu elundeid atrofeerumast ja võivad elus hoida ka inimese elundeid, mõtlen tahes-tahtmata, kas karu sapp oleks võinud päästa mu isa haige südame või kas see võib kunagi päästa minu oma, või mu laste.
Vähe on teemasid, mis sütitavad Lääne tervishoiuringkondades tulisemaid vaidlusi kui hiina rahvameditsiin. Asja teeb veelgi keerulisemaks selliste teadlaste töö nagu Iaizzo ja veel paljud teised, kes vaatavad iidseid raviviise läbi tippteaduse prisma ja leiavad mõningaid huvitavaid üllatusi – üllatusi, mis võivad sügavalt mõjutada tänapäeva meditsiini. Kõigil maailma kultuuridel, Arktikast Amasooniani ja Siberist Vaikse ookeani lõunaosani, on välja arenenud oma rahvameditsiini varasalv. Ent kõige rikkalikumat valikut aardeid pakub teadlastele läbi sõelumiseks Hiina, kus on kogunenud üks vanimaid järjepidevalt kirja pandud meditsiiniliste tähelepanekute arsenale.
Hiinlaste vanimad ülestähendused pärinevad 3. sajandist e.m.a, mil ravitsejad hakkasid keha analüüsima, selle talitlust tõlgendama ning kirjeldama keha reaktsioone mitmesugustele ravidele, näiteks taimravile, massaažile ja nõelravile. Enam kui 2200 aasta jooksul lisasid õpetlased põlvest põlve üha uusi teadmisi ja täiendasid vanu. Tulemuseks on kirjalik kaanon, mis käsitleb kõikvõimalikke terviseprobleeme, tavalisest külmetusest suguhaiguste, halvatuse ja langetõveni. Need tarkused on kirjas raamatutes ja käsikirjades, mis kannavad selliseid salapäraseid pealkirju nagu „Klassikalised teadmised pulsist“ (3. saj), „Retseptid, mis on väärt tuhat kuldtükki“ (7. saj) või „Tarvilikke salaretsepte väljastpoolt pealinna“ (8. saj).
Rahvameditsiin jäi Hiinas peamiseks arstiabi vormiks 20. sajandi alguseni, mil Lääne haridusega arst Sun Zhongsan, kes propageeris teaduspõhist meditsiini, kukutas Qingi dünastia viimase keisri. Praegu koolitatakse ja litsentsitakse Hiina arste meditsiiniteaduse viimase sõna järgi. Ometi on pärimusmeditsiin jäänud Hiina riikliku tervishoiusüsteemi elujõuliseks osaks. Enamikus Hiina haiglates on iidsetele raviviisidele pühendatud osakond. President Xi Jinping on andnud pärimusmeditsiinile riigi tervishoiupoliitikas tähtsa rolli, viidates, et see võib vähendada kulusid ja anda uuenduslikke raviviise, rääkimata Hiina prestiiži tõstmisest. Ta on nimetanud 21. sajandit pärimusmeditsiini uueks kuldajaks.
Teaduse vaatenurgast võibki see olla kuldaeg. USA ja Euroopa juhtivate ülikoolide, nende seas Los Angelese California Ülikooli, Duke’i Ülikooli ja Oxfordi ning ka paljude Aasia ülikoolide teadlased uurivad mõnede rahvapäraste ravimite toime teaduslikke tagamaid, et leida uusi ravimeid näiteks vähile, suhkurtõvele ja Parkinsoni tõvele.
Tänapäevase ja pärimusmeditsiini sulandamine levib üha laiemalt ka patsientide seas. Kui Lääne inimene tänapäeva meditsiinist leevendust ei leia, otsib ta aina sagedamini abi rahvapärasest ravist, eriti nõelravist ja kuppude panemisest, vaakumi tekitamise põhimõttel toimivast ravimeetodist, mida kasutavad muu hulgas paljud profisportlased. Internet on suurendanud nõudlust ravimtaimede järele ja need on sageli retseptiravimitest odavamad. Patsient saab lugeda rahvameditsiini ravimi kohta internetist, tellida vajalikud taimed Amazonist ja vaadata Youtube’i videotest, kuidas neist kodus ravim valmistada. Tulemuseks on kasvav alternatiivravi sektor. 2017. aastal müüdi USA-s taimseid tervisetooteid enam kui kaheksa miljardi dollari eest, 68 protsenti rohkem kui 2008. aastal.
Paljud arstid mõistavad hiina rahvameditsiini hukka kui pseudoteaduse ja šarlantanluse, viidates mõnedele selle kõige võõrastavamatele näidetele, nagu iidne tava paukrakettidega deemoneid välja ajada või mõned müstilised teooriad, millesse ikka veel usutakse, näiteks ebamäärane elujõud qi (otsetõlkes ’riisist kerkiv aur’). Teised on raevus loomaosade kasutamise pärast ja hoiatavad Hiina taimraviretseptide võimalike kahjulike mõjude eest.
„Väga harva, kui seda vaadatakse objektiivselt,“ ütleb meditsiiniajaloolane Paul Unschuld, kes on üks juhtivaid Hiina meditsiini ajaloo asjatundjaid ja sageli armutult kritiseerinud seda, kuidas Hiina meditsiini tõlgendatakse. Ta on kogunud ja tõlkinud sadu iidseid meditsiinitekste ning otsib koostöös ühe Hiina-Saksa idufirmaga neist ideid mitmesuguste haiguste, sealhulgas epilepsia ravimiseks. „Inimesed näevad enamasti ainult seda, mida nad näha tahavad, ega uuri Hiina meditsiini väärtusi ja puudusi täielikult,“ ütleb ta.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti jaanuarinumbrist.
