Palmiõli buumi valusad õppetunnid
Maailma janu Aasia palmiõli järele teeb keskkonnale ja loomastikule haiget. Aafrika riik Gabon loodab aga näidata, kuidas ehitada üles palmiõlitööstus, jättes metsad alles.
Edela-Gabonis laiub sadade kilomeetrite kaupa põlismets. Ühel jaanuarihommikul astun kitsukesest paadist Ngounié jõe kaldale, kaaslasteks mõned Singapuri põllumajandusfirma Olam töötajad. Me sukeldume elevantide jäljerada pidi metsa. Möödume kõrgetest iidvanadest puudest, šimpansipesadest, päevavanustest gorillade väljaheidetest. Pea kohal sõeluvad pärdikud. Üks noor Olami metsavaht sikutab saapad jalast ja ronib paljajalu mööda tüve üles, tulles tagasi peotäie roosade ploomi moodi viljadega.
Kaugemale kõndides leiame metsikuid mangosid, koolapähkleid, küüslaugu lõhnaga puukoort. Ühel päikselaigulisel lagendikul sulistavad kastmisvee augus kalad. Augu ümber on puud elevandivõhkadega kriimuliseks kraabitud.
Kui seista siin viltustes päikesekiirtes ja kujutleda, et see kõik tehtaks maatasa, jääb süda seisma.
See paik pole rahvuspark ega kaitseala, vaid osa Olamile kuuluvast Mouila õlipalmiistandusest. Kui see asuks Indoneesias või Malaisias – mis on maailma kaks suurimat palmiõli tarnijat – läheneksid võib-olla juba langetusmasinad ja buldooserid, et raadata džunglit üksluiste õlipalmiridade jaoks.
Õlipalmi, sasise lehetuti ja selle all hiigelkobaratena kasvavate punaste viljadega puud, on kasvatatud juba iidsetest aegadest. Aastatuhandeid on inimesed keetnud ja tampinud tema vilju toiduõli saamiseks, põletanud tema seemnekesti kütteks ja pununud tema lehtedest mida iganes, korvidest katusteni. Ent viimase mõnekümne aastaga on palmiõli kasutamine järsult suurenenud, osalt selle õli mitmekülgsete kasutusvõimaluste ja kreemja tekstuuri pärast ning osalt õlipalmi suure tootlikkuse tõttu. Õlipalm vajab toodanguühiku kohta poole vähem maad kui teised kultuurid, näiteks sojauba.
Palmiõli on nüüd maailma populaarseim taimeõli, moodustades maailmas tarbitavatest taimsetest õlidest kolmandiku. Indias ja veel mõnes riigis on see igapäevane toiduõli. Koostisainena on palmiõli viimasel ajal raske vältida. Seda leidub kõikvõimalikes supermarketikaupades: küpsistes, pitsatainas, leivas, huulepulkades, kreemides, seepides. Sellest tehakse koguni keskkonnasõbralikuks peetavat biodiislit: 2017. aastal läks 51 protsenti Euroopa Liidus tarbitud palmiõlist sõiduautode ja veokite kütuseks.
Nõudlus palmiõli järele on kogu maailmas tõusuteel. Kõige rohkem kasutab palmiõli India, 17 protsenti maailma kogutarbimisest. Talle järgnevad Indoneesia, EL ja Hiina, USA on praegu kaheksandal kohal. 2018. aastal jõuab ülemaailmne tarbimine prognooside järgi 65,5 miljoni tonnini ehk umbes 9 kiloni inimese kohta.
Selle nõudluse rahuldamine on teinud tohutut kahju. Kalimantani saarel, mis jaotub Malaisia ja Indoneesia vahel, on aastatel 1973-2017 õlipalmidele ruumi tegemiseks maha raiutud, põletatud ja buldooseritega tasaseks aetud 41 000 ruutkilomeetrit vihmametsi. Õlipalmide alla on läinud viiendik selle aja jooksul Kalimantanil maha võetud metsadest, ja pärast 2000. aastat lausa 47 protsenti.
Kõik see raadamine on mõjunud hävitavalt loomastikule. Aastatel 1999-2015 hukkus ligi 150 000 äärmiselt ohustatud Borneo orangutani, ja kuigi peasüüdlasteks olid metsatööstus ja küttimine, mängis suurt rolli ka palmiõli. Peale selle kiirendab palmiõli kliimamuutust (ligi pool Indoneesia kasvuhoonegaasiheitmetest tuleb metsaraiest ja teistest maakasutuse muutustest) ning tekitab ka palju õhureostust. Indoneesia metsapõlengud, millest paljud süüdati meelega, et raadata maad õlipalmidele, põhjustasid oma suitsuga ainuüksi 2015. aastal vähemalt 12 000 enneaegset surma.
Kannatanud on ka istandustele jalgu jäänud inimesed. Palju teateid on inimõiguste rikkumisest, näiteks lapstööjõu kasutamisest ja inimeste sundümberasustamisest. Indoneesia Sumatra saarel on palmiõlifirmad mõnikord maatasa teinud terveid põliselanike külasid, jättes elanikud koduta ja sõltuma riigi armuandidest.
Just sellist lühinägelikku vägivallatsemist maa kallal püüabki Gabon vältida. Seda Eedeni aeda, kus ma käisin, ei hävitata: Olamil on valitsusega leping, et ta kaitseb seda metsa ja tohib oma kontsessiooniala teistes osades õlipalme kasvatada.
„Me püüame leida Gabonis uut arenguteed, kus me ei raiu kogu oma metsa maha, vaid hoiame õlipalmikasvatust, põllumajandust ja metsade kaitset tasakaalus,“ ütleb looduskaitsebioloog Lee White, kes juhib Gaboni looduskaitseametit. Ajal, mil selles vähem kui kahe miljoni elanikuga riigis on tekkimas põllumajanduslik suurtootmine, otsustab valitsus teaduslike hinnangute põhjal, millised Gaboni üüratute metsalaamade osad on suure kaitseväärtusega ja millistesse võib lubada õlipalmiistandusi.
Nagu Kagu-Aasiaski, on õlipalm Aafrikas kindlalt kanda kinnitanud. Tootjariigid on hakanud õlitulust sõltuma. Palmiõli boikottida ei ole tark tegu: teised õlikultuurid neelaksid veel rohkem maad. Sellest pole ka kasu, sest palmiõli lisatakse nii paljudesse toodetesse ja töödeldakse sageli koostisaineteks (naatriumlaurüülsulfaadiks, steariinhappeks jne), mille päritolu on tarbijal võimatu kindlaks teha. On väheusutav, et me suudame palmiõli tarbimist kardinaalselt vähendada. Ainus võimalus on muuta palmiõli tootmine vähem halvaks.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti detsembrinumbrist.
