Mõranev maailm Antarktika poolsaarel
Antarktika soojenemine pöörab sealse elu reeglid pea peale. Ärevil teadlased ei tea, mida kõik need muutused tulevikus kaasa toovad.
Dion Poncet kasvas üles paigas, kus ei ela peaaegu mitte kedagi.
Ta sündis purjekal, mis seisis Lõuna-Georgia saarel mahajäetud vaalapüügijaamas Leith Harbouris. Dioni Prantsuse seiklejast isa kohtas tema Austraalia zooloogist ema ümber maailma seilates ühel Tasmaania sadamakail. Perekonna lõi noorpaar Lõuna-Atlandil. Nad rändasid aastaid mööda Antarktika poolsaare läänerannikut, uurides kaardistamata lahtede elustikku – hülgeid, õistaimi, merelinde –, kolm poissi slepis. Dion oli esimene.
Antarktika poolsaar on 1300 kilomeetri pikkune mägede ja vulkaanide ahel, mis sirutub valgest mandrist põhja poole otsekui odasaba-krabi saba. See oli Ponceti mängumaa. Väike Dion ja tema vennad lugesid, joonistasid ja mängisid legodega, aga peale selle ajasid nad taga pingviine, näppasid mahajäetud polaarjaamadest šokolaadi ning kelgutasid alla mägedest, kuhu inimese jalg polnud ilmselt veel kunagi astunud. Teised lapsed on hädas kooliõue riiukukkedega, Poncetit kiusasid pikeerivad ännid, kes virutasid talle nii kõvasti nokaga pähe, et ta hakkas nutma. Teised lapsed on staarid võbisevates koduvideotes, Ponceti poiste Antarktikas üles kasvamisest tehti 1990. aastal National Geographicu film. Mõnikord pani Dioni ema ta koduõppe vahetundidel pingviine loendama. „Ma tüdinesin väga ruttu ära,“ ütleb ta.
Ligi 30 aastat hiljem seisin ühel jäisel hommikul koos Poncetiga tema 26,5 meetri pikkuse paadi Hans Hansson roolikambris, otsides jäält adeelia pingviine. 39-aastane Poncet on blond, tugeva lõuajoone ja tohutute kätega vaikne mees. Suure osa oma täiskasvanuelust on ta teadlasi ja teisi külastajaid rendilaevadega Lõuna-Jäämerel ringi sõidutanud, elades ise Falklandi saartel. Olin tulnud koos Paul Nickleni juhitud fotograafide tiimiga rändama temaga mööda Antarktika poolsaare läänerannikut, talle lapsest saati tuttavat paika, et näha, kuidas seal asjad muutuvad.
Siin maailma põhjas, kus pole peaaegu mitte mingit inimasustust, paiskab inimkond segi üht rikkaima elustikuga ookeaniala. Fossiilkütuste põletamine tuhandeid kilomeetreid eemal soojendab poolsaare läänerannikut kiiremini kui peaaegu ühtki teist paika. (Võrreldav on ainult Arktika.). Soojenemine kisub laiali keeruka ökoloogilise masinavärgi hammasrattad, muutes seda, mida loomad söövad, kus nad puhkavad, kuidas nad oma poegi kasvatavad, ja isegi nende omavahelisi suhteid. Samal ajal pühivad kaugete riikide traalerid minema väikseid krabisarnaseid hiilgevähke ehk krille, kellest sõltuvad toiduahelat pidi peaaegu kõik siinsed loomad. Neid töödeldakse toidulisanditeks ja ravimiteks ning söödetakse Norra fjordides lõhedele ja akvaariumides troopikakaladele.
Siin toimub nii palju nii kiireid muutusi, et teadlased ei oska ennustada, kuhu see kõik välja viib. „Toimumas on midagi pöördelist,“ ütleb pingviine uuriv Stony Brooki Ülikooli bioloog Heather Lynch. „Meil on põhjust muret tunda, et me ei tea õieti, mis toimub.“
Muretsemiseks annab küllaga põhjust juba seegi, mis on silmaga näha. Poolsaare läänerannikul on adeelia pingviinide asurkonnad järsult kahanenud, mõni lausa 90 protsenti või enamgi. Ühel lahel, kust on 1904. aastast saadik andmeid nende suurtest hordidest, on Ponceti sõnul järel ainult kuue pesa ringis. Kui me Poncetiga tol hommikul roolikambrist esimest suurt kolooniat märkasime, olime jõudnud läänerannikult poolsaare kirdetippu.
Tillukese Pauleti saare kaljusel kaldanõlval kükitas tuhandeid pingviine, ridadena ülesmäge ja ühtlaste vahedega otsekui publik ooperisaalis. Mõnda nägime uitamas vana kivihüti jäänuste juures – selle hüti ehitasid 1903. aastal laevahukust pääsenud Rootsi maadeuurijad, kes elasid Antarktika pika talve üle pingviine süües. Meie paremparda lähedal tungles ühel jäämäel lärmakas kobar pingviine, libisedes ja põrgeldes nagu kõikuvad keeglikurikad. Kui ma nägin üht neist mööda peegelsiledat jääd alla liuglemas, tiivad taga nagu suusataja küünarnukid, hakkasin valju häälega naerma. Poncet ainult noogutas.
Antarktika ei ole ainult surm ja kaos: Antarktise ümbruses elab endiselt miljoneid adeelia pingviine, andes enese teadmata oma lustlikke etendusi. Antarktika poolsaare läänerannikul toimub aga suur muundumine, ja vähe on inimesi, kes on näinud seda rohkem kui Poncet. Maailm, mida ta kunagi tundis, on koost lagunemas. Ta räägib sellest kaotusest nagu talulaps, kes on pealt näinud, kuidas äärelinnad kugistavad tema perekonna talumaid.
„Kõik, mida ma siin varem kogesin, paigad, kus ma lapsena käsin – tollal pidasin seda enesestmõistetavaks,“ ütleb Poncet. „Nüüd mõistan, et see pole enam kunagi võimalik.“
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti novembrinumbrist.
