Iseolemisest, lõunaeestlase pilguga
Lõuna-Eesti küngaste ja orgude vahel pesitseb põnevaid persoone. Vaata kuhu suunas tahes, ikka jääb silma mõni maailmakodanik, kelle kohta võib kahtluseta öelda – inimene suure algustähega. Alustades juttu ühe või teisega, kipuvad korduma märksõnad ’loodus’, ’iseolemine’, ’intuitsioon’.
Inimesi, kelle jaoks maailma mõistmine algab just iseenda mõistmisest, looduse ja kõige loodu seoste märkamisest, pole tänapäeval kusagilt niisama lihtne leida. Millest see tuleb, et lõunaeestlaste read koosnevad paljuski tugeva hingejõuga inimestest, kelle loojanatuur ammutab jõudu otse loodusest – on see juhus või selle kandi eripära?
Inimeseks olemine on meile endiselt tundmatu maa, ent lõunaeestlaste seas leidub uudishimulikke julgeid, kes on juba ammustest aegadest söandanud minna avastusretkele iseolemise tundmatule maale. Kui õige läheks ka! Nagu räätsamatkal pehmes rabas, astumegi nüüd kergelt õõtsuval hingemaastikul, endiste aegade tõekspidamised, suhtemustrid ja ladestunud emotsioonid jalge all otsekui plahvatusohtlik ämmatoss.
Kui toss hajub, on minapilt selgem ja maailmgi klaarim. Suures ilmas defitsiitseks muutuvaid inimlikke väärtusi võib kohata elusana just kultuuride ja eluviiside piirimail, vahetus kokkupuutes looduse ja pärimusmaastikega. Nii on see vähemalt Lõuna-Eestis. Midagi tõesti õhkub paljudest siinsetest inimestest, ükskõik kuidas seda nimetada: ehedus, lihtsus, siirus, või ehk küpsus, sügavus, elutarkus.
Ennekõike seda viimast – elutarkust – õhkub kirjamehe ja luuletaja Jaan Kaplinski olemusest, kui ühel suvisel keskpäeval tema maakodus Põlvamaal Vana-Mutiku talus teetassi taha istume. Vestlus Jaaniga ei kulge tavapäraseid radu, vaid teeb humoorikaid põikeid agulitänavalt või külapoe tagant maailmakultuuri metropolidesse.
Lihtsusest ja kodutundest
Ajaloo ilust pakatavad keele ja kultuuri kihistused, mida Kaplinski endas kannab oma päritolu ja juurte tõttu, põimuvad tema loomingus vaheda loodustunnetuse ja avara silmaringi koostoimes. Lihtsus on see, millest siinse kirjarahva kogenud meister korduvalt kõneleb, kuid ka elurikkuse väärtustamisest ja eluterve nalja taas au sisse tõstmisest.
Mõned tervistavad mõttevitamiinid, mida ta jagab, poevad üle huulte pigem muheledes, mitte lõpliku tõena. „Ma olen oma elus olnud paljude asjadega piiri peal,“ mõtiskleb ta. „Elan rohkem maal kui linnas, kodugi Vana-Võromaa piiril, kihelkondade piirimail. Piiri peal olek on andnud mulle päris palju: võimaluse asju mitmelt poolt vaadata, ja näha ka seda, et midagi ei saa päris täpselt defineerida.“
Jaan ütleb enda kohta, et on maailmakodanik, kes kõneleb paljusid keeli ja tunneb end hästi mitmel pool maailmas, kuid samas on ta kolkapatrioot, luuletab võro keeles ja tunneb end koduselt just Lõuna-Eestis. „Minu jaoks on kagunurk oma maastike, kultuuri ja keelega kodune. Siinsed inimesed on lahkemad ja elavamad, temperamenti on rohkem, saksapärasust vähem.“
Eesti kirjakeelgi pole talle päris oma. „Siin jõhvikad ei kasva, siin ju kuremarjad,“ muigab võrokeelses keskkonnas üles kasvanud kirjamees. Jaani sõnutsi on esimuudu inemiisi olnud siinkandis rohkelt ja paljudest asjadest räägitakse nagu naljaga pooleks, ka neist, mis nii naljakad polegi. Eluterve huumor lahustab teadupärast kõik pinged.
Küsimusele, mis teda endiselt loominguga tegelema innustab, vastab Jaan tõsinedes: „Mind inspireerib kodu ja koduümbrus. Hommikupäike metsamajakeses. Piiritaja, hingelind – tõeline suvi algab tema saabudes. See otsatu ilu, mis on siin mu ümber. Aga ka Portugal, Madeira, Assoorid, Sitsiilia, Peterburi.“ Ta tunneb tihedat seost maa ja maastikega, kuid ka vanade linnadega, mis tekkisid ja arenesid kunagi sama metsikult nagu mets.
Heledusest ja lootusest
Koduselt metsikutel kagunurga maastikel on Kaplinskile meeldinud vändata lapsepõlvest peale. „Kui ma poisikesena 1950ndatel rattaga Tartust Võru taha sõitsin, jõudsin nagu koju. Päike oli heledam ja inimesteski oli rohkem heledust. Vanasti olid inimesed väga sitked, kuid mitte sünged, vaid lahedad. Tõsiduse ja nalja vahel oli palju väiksem vahemaa,“ meenutab Jaan, kes viimati pedaalis alles aasta eest mööda neid väiksemaid tuttavaid teid Vana-Mutikult tagasi Tartusse.
Looduse mitmekülgsus on Jaani pilgu järgi Lõuna-Eestis veel alles, kuigi liigirikkus hakkab vähenema. „Igaüks, kellel on tükike maad, võiks jätta sellest lapikese puutumata, et seal saaks kõik vabalt kasvada. Endisaegsed aasad karikakarde ja kellukatega tasuks taastada. Mitmekülgsus on oluline.“ Siiski kinnitab ta optimistlikult, et inimestes on näha mingit meelelaadi muutust, ka looduse alistamise püüu vastu. „Inimeste teadlikkus kasvab. Lootust on.“
Kuidas aga olla tänasel päeval heledam? „Usalda rohkem oma sisetunnet ja ära liialt muretse. Lepi vähemaga ning ära aja taga kallimat autot, uhkemat maja, siledamat muru …“ Naerukurrud silmanurgas, märgib poeet otsekui muuseas, et inimesele on vaja midagi ülemat – et kõige tähtsamaks ei muutuks tema enda tahtmised. „Enamik religioone manitseb inimest tagasihoidlikkusele, muidu läheb maailm hukka. Religioonil ja ökoloogial on selles mõttes otsene seos. Ka loodust võib kompromiteerida, aga tema seadused kehtivad ikka.“
Floorast ja faunast
Vanameister teab, millest räägib. Teavad ka nooremad meistrid. Seal kus tsivilisatsioon kohtub loodusega, avaneb aken kuhugi suuremasse maailma, mis ülekoormatud ratsionaalsele mõistusele tundub hoomamatu, isegi olematu, kuid eksisteerib sellele vaatamata. Metsik loodus oma mõistatuste ja inimesele mõistetamatute seadustega on selle kõige üks väljendusi.
Loodusfotograaf Remo Savisaar, kes püüab pildile floora ja fauna hingeelu, näeb keskkonna muutusi eriti teravalt. „Jah, muutused on kiired,“ ütleb ta. Loodusemehe hingele teeb haiget, et paljusid põlismetsi, kuhu ta oli harjunud käima, enam pole – igal aastal kaob mõni tema meelispaik. Kui aga vanem, elurikkust kandev mets on maha võetud või haugatud sellest liiga suur tükk, et ülejäänu lihtsalt enam ei toimi, kaob elurikkus. „Kadunud on need linnud ja loomad, kellele ma sinna külla läksin. Nemad on kaotanud elupaiga. Võiks ju arvata, et küll nad kolivad ümber, aga sobivaid pesitsuspaiku napib ja needki on juba hõivatud – nii terendab ka nende liikide arvukuse langus.“
Loodusesse minek ei ole Remo jaoks siiski põgenemine teiste inimeste ega tsivilisatsiooni eest. „Ei, seda mitte. Olengi oma elu sättinud nii, et kontakti inimeste ja tsivilisatsiooniga ei ole nii palju, et ma selle eest üldse põgenema peaksin,“ selgitab Tartus üles kasvanud mees, kes valis oma laste sirgumise paigaks Vooremaa nõlvad käänulise Amme jõe ääres. Sealt läheb ta ka retkele oma meelispaikadesse looduselamuse või foto jahile.
„Minu jahiala ja lemmikpaigad asuvad 70 km raadiuses ümber kodu. Muidugi on mul lemmikpaiku ka kaugemal, kuid sinna satun harvemini,“ räägib Savisaar. Tavaliselt teeb ta looduses varahommikuse või õhtuse pildiretke, vahel ka mõlemad. Üks käik kestab 4-5 tundi, hommikuse ja õhtuse puhul kokku umbes 10 tundi. Lemmikliikideks on tal kujunenud kakulised ja ka ilves. „Kiindumus tekib iga liigiga, keda lähemalt tundma õpin. Kui veeta 30 päeva järjest hommikust õhtuni ühe liigiga, saab ta väga südamelähedaks.“
Remo peab esmatähtsaks looduselamust, hea pilt on alati boonus. Looduses liigub ta aeglaselt ja vaikselt, ümbrust jälgides-kuulates. Mõnd liikumist märgates tardub enamasti soolasambaks, vahel leiab end ka metsaelanikega suhtlemas. „Loodus on täis üllatusi. Kunagi ei tea, keda ja mida ning kas üldse välja pakutakse,“ lausub kogenud fotograaf. „Kannatust, pealehakkamist ja motivatsiooni peab kindlasti olema, sest nullipäevad on looduses tavalised.“ Viimati sai ta sõbraks vöötkakuga, kuid erilisi kohtumisi meenub talle läbi aastate mitmeid. Viimasele kahele aastale mõeldes troonib eredaimalt kohtumine ilvesega, keda 13 tundi oodatud sai. Sel korral kroonis ootamist ja varitsemist edu – ilves saabus ning fotograafi peas juba varem valmis olnud foto sai reaalsuseks.
Sisetundest ja molutamisest
Elades sisse Remo Savisaare erilistesse piltmaastikesse, näiteks neisse, mis seda lugu ilmestavad, tekib soov teha sügav kummardus looduse ilule, ja siis fotograafile, nende hingestatud hetkede meieni toojale. Tagasihoidlikule Remole vist hästi ei meeldiks, kui nimetaksime teda Lõuna-Eestist pärit loodusfotode maailmameistriks, aga lugematud tunnustused rahvusvahelistelt tippkonkurssidelt seda kinnitavad.
Isegi fotograafiavõõras peab tunnistama, et Remo on võlur, kes vaatajat oma piltidega puudutab. Kuidagi talletub just tema fotole mööduva hetke maagia, õhkõrn meeleolu, üksainuke viiv. Või hoopis sündmus, mis kohe juhtuma hakkab. Looduse tundja ja professionaalse fotograafina on ta kui selgeltnägija, kes kasutab oma teadmisi, kogemusi ja intuitsiooni, et olla õigel ajal õiges kohas õigel moel. „Juhindun päris sageli sisetundest. Teinekord eelnevalt unistades ja seejärel tundes, et nüüd on käes õige aeg – sageli ongi. See on sisetunne, mis annab teada, millal ja kuhu,“ lausub ta. „Ma ei ole kiirustaja. Naudin nii teekonda kui ka sihtmärki.“
Metsiku looduse ja sealsete asukatega sinasõprust pidava Remo arvates on Lõuna-Eestis olemas kõik, et süüdata inimeses sisemine tuli ja innustada loomise puhangule. „Rahulikus tempos kulgemine, mitte suurlinna virrvarr – see jätab aega mõteteks, süvenemiseks, loominguks,“ sõnab loodusemees ja lisab, et meil kõigil tasuks võtta endale rohkem aega lihtsalt olemiseks, lausa molutamiseks. „See on produktiivne aeg mõtete ja ideede jaoks!“
Rollidest ja maskidest
Looduses hulkumine aitab jõuda eneses selgusele, eneseteadlikkus ja iseolemise julgus annavad hingerahu ning jõudu, et maailmaga silmitsi seista. Patareide laadimise ja üksi olemise hetki vajame me kõik. Lõuna-Eesti vahelduv maastik sobib suurepäraselt hüppelauaks oma hingemaastikule. Kes meist poleks endale öelnud: lõpetan teiste pilli järgi tantsimise ja hakkan elama nagu süda kutsub! Kui paljud aga julgevad võtta maski eest ja olla päriselt enda nägu?
Millegipärast on meil raske mõelda iseendast ilma väliste rollide, maskide ja kaitsva kestata. Selles kiirustavas maailmas me otsekui ei tunnegi ennast lähemalt kui vaid roostes raudrüü järgi, mis unisel hommikul peeglist vastu vaatab. Mis aga toimub selle katte all, kes ja kuidas liigutab me keha, millest see „keegi“ seal kesta sees väge ammutab, kust ta tuleb ja kuhu on teel – sellest me tavaliselt ei mõtle ega räägi. Pole aega või tahtmist oma siseilma tühja-tähjaga tegelemiseks, kõik muu ju palju tähtsam…
Inimene on sotsiaalne loom, teab ja tunneb teisi rohkem kui iseennast. Endale oleme tundmatud. Mõte, et meie kest on vaid sisemaailmas toimuva peegeldus, kõlab ikka veel võõralt. Kui teadlased uurivad-puurivad inimest ja inimeseks olemist, noogutame tunnustavalt. Kui keegi meie seast aga ennast ise uurima hakkab, püüdes kaardistada oma varjatud hingeradu, ütlevad teised – ta on ära pööranud, natuke metsa poole.
Vooremaa nõlvadel, Vana-Võromaa punamullaste põldude vahel, Karula kuplitel või mis tahes teise metsatuka taga kasvab Lõuna-Eestis rikkalikult neid „metsa poole“ inimesi nagu seeni. Vaja vaid märgata. Kui õnnestub kontakt luua, mõni mõte noppida, avardub vaade uue põneva maailmanägemise võrra.
Küsimustest ja vastustest
Mulgi juurtega muusik Anu Taul, kes elab perega Haanimaal Kaarataudsa külas, julgeb jagada oma kogemust ja nägemust inimeseks kasvamisest. Ta on üks neist tundliku loojanatuuriga väekatest naistest, kes kõnnib teadlikult oma rada, aga on õige teeotsa leidmiseks käinud läbi isiklikust puhastustulest, kui see võrdlus siia passib. „Ühel hetkel tabasin end seisust, kus kõik jooksis kinni. Ma ei tahtnud enam laulda, kuna jõud ja tahe kadusid,“ vaatab Anu tagasi oma äratavale eluetapile, kui ta mõistis, et peab endas midagi muutma. „Sain aru, et see oli seotud liiga suurte plaanidega. Olin loonud endale standardi, mida ma järgida ei suutnud, ja mõtte, et pean vastama igat pidi vabakutselise laulja rollile.“
Kas pole tuttav? Ükskõik millises valdkonnas me tegutseme, võime end ühel päeval avastada suletud ringist, jooksmas võidu iseenda loodud kujutluspiltidega. Kuidas siis panna maha kõik oma rollid ja mustrid, et leida end uuesti üles ning seeläbi ka elujaatus ja uus sisemine kvaliteet? Meetodeid selleks on erinevaid, igaüks leiab oma. Anu Tauli kogemust refereerides – kui aeg on küps, peab endalt küsima: kes ma tegelikult olen, kust tulen, kuhu lähen?
Anu ütleb, et see võib kõlada vastuoluliselt, aga mentaalselt ta mattis maha oma laulja identiteedi sellisena, nagu see oli olnud. „Korraga mõistsin, kuidas teatud rollid võtavad meid elu jooksul üle. Need hakkavad looma meie elu ja võib juhtuda, et lõpuks ei mahu me enam maski taha ära. Tihti on hingel seal kitsas. Hing nutab, aga välja ei suuda rabeleda,“ lausub ta ja lisab enda kohta, et sisemine muutus toimus hetkel, mil ta raputas endalt teadlikult maha igasugused identiteedi maskid. „See oli uskumatu vabanemise tunne – olla mitte keegi. Sel momendil hakkasin asju nägema hoopis avarama pilguga ja hoobilt avanes uusi uksi, ka looming hakkas uuesti voolama nagu paisu tagant pääsenud jõgi.“
Loomisest ja lõhkumisest
Laulja ja laululoojana, nüüd ka illustraatori ja tantsijana ennast väljendav Anu Taul peab loomist sama loomulikuks kui hingamist. Luua saab tema sõnul mitmel moel, sest me oleme ju kõik loojad ning oma igapäevaste valikute ja mõttemustritega kogu aeg loome midagi. Ta usub, et kõige suurem loomisjõud peitub armastuses, aga ka vihkamisest sünnib midagi uut, sest mõnikord on vaja vana lõhkuda, et saaks sündida uus.
Oma loometöö kohta ütleb Anu, et eelkõige loob ta iseennast. „See on pidev protsess, seni kuni elan. Kõik, mis elab, taasloob end üha uuesti ja uuesti. Olen selles üks osaline.“ Loominguliste projektide osas ei tee ta enam kaugele ulatuvaid plaane, kõik on loomulikus voolamises: „Kui tahan tantsin, kui tahan maalin, aga enamasti ikka laulan.“ Praegu on muusikul salvestamisel uus plaat “Maagiline järv”, mis sümboliseerib inimhinge sügavust ja ühendust allikatega.
Loovusest kõneldes räägib Anu, et kuna lastes sünnib loovus mängudest, peaksid ka täiskasvanud endas uuesti üles leidma lapse. „Sageli ei suuda täiskasvanud enam südamest naerda. Tunded justkui takerduvad kivistunud kesta alla, mis moodustub muredest, plaanidest, häirivatest mõttemustritest, standarditest, rollidest. See puhas, hele ja rõõmus laps, kes usub veel imedesse, tuleb sealt valla päästa. Mida hiljem seda teha, seda keerulisem, kuid kui on tahe, ei ole miski ületamatu.“
Alustada tuleks tema sõnul vaikusest ja iseendasse vaatamisest, et aru saada, millest just sinu koorik koosneb. „Minu meelest on vaikuses olemiseks ja puhtaks saamiseks parim paik saun. Vaheldumisi kuum ja külm raputab meeled mõnusalt erksaks. Lõpuks hakkad mõistma, kes sa päriselt oled ja mida sulle päriselt teha meeldib,“ lausub ta ning täiendab, et enesesse vaatamiseks sobib hästi ka loodusesse minek ja oma lemmikpaikade külastamine.
Loodusest ja esivanematest
Lõuna-Eestis tunneb Anu end koduselt ja turvaliselt, siin on ta sündinud ja kasvanud. Ta peab ennast paigatundlikuks inimeseks. Mulgimaal vanematekodu külastades käib muusik alati läbi oma lapsepõlve meelispaigad – need annavad talle tagasi võtme, millega avada värav muinasjutumaale, kus juhtuvad imed ja jagub imestamist. Neis paigus tunnetab ta esivanemate kohalolu ning sedagi, kuidas nad hoolivad endiselt oma laste ja lastelaste käekäigust.
Praeguses kodus Haanimaal, tema abikaasa Tarmo Noormaa vanemate põlistalus on samuti tuntav esivanemate kohalolu. Ka siin on Anul välja kujunenud oma lemmikpaigad metsas. „Meie talul on mägi, kus asub pere pühatsõõr. Sinna on istutatud hingepuud ja tähtpäevadel või ka niisama olemiseks teeme seal lõket,“ räägib ta. „Pööripäevi tähistame kogukonna rahvaga suurel mäel Kaudimäel, kus on samuti pühatsõõr ja lõke ning kus me koos laulame ja mängime pilli.“
Anu on veendunud, et tema sündimine Lõuna-Eestisse muusikalembesse perre polnud juhuslik. Kõik see on vorminud temast inimese, kes ta praegu on – loojahinge, kellele loodus on kinkinud tubli annuse tundlikkust. „Metsas uidates olen õppinud olema avatud kanal, nii et loomise jõud saaks minust läbi voolata,“ selgitab ta. „Laulmine on minu jaoks justkui vajadus jagada midagi, mis tuleb kusagilt kõrgemalt, mitte niivõrd minu seest, vaid kusagilt väljastpoolt.“
Anu ütleb, et ta loob ja laulab mitte raha või kuulsuse, vaid südamerahu pärast ning materiaalses mõttes ei ole ta seadnud oma elule kõrgeid standardeid – selline lähtekoht annab talle piisavalt sõltumatust iseolemiseks. Oma inspiratsiooni allikatest kõneldes jõuab ta aga üha uuesti looduse juurde.
Vanadest keeltest ja taludest
„Olen väga seotud Lõuna-Eesti maastikega, nii looduslike kui pärimuslikega – see on osa minust,“ räägib naine. „Müstilised kuusikud, mustikamännikud, sügiseti punetavad jõhvikarabad, metsajärved, sinililledest sinetavad mäenõlvad, sookurgede hõiked kusagil taamal, ööbikute heledad ööd, need äratavad kummalise igatsuse... Kõik need paigad ja momendid jutustavad oma lugu. Nad räägivad otse hingega ning miski hakkab hinges helisema.“
Sama toime on tema jaoks vanadel keeltel, seepärast inspireerivad Anu nii mulgi kui ka haani keel, ja hingemaastikena ka vanad hüljatud talukohad. „Konnates neis nõgeseid täis paigus avaneb minevik, olevik ja tulevik üheaegselt. Inspiratsioon saab alguse muutunud teadvuse seisundist ning need maastikud loovad sedalaadi seisundit, et saaks sündida laul. Läbi nende laulude kõnelevad paigavaimud ja minu enda vaim, mis igatseb oma päriskodu kusagil kõiksuses. Põimuvad erinevad maailmad. Ei ole vahet, kas on see unes või ilmsi,“ mõtiskleb laululooja, „inspiratsioon on ajas muutumatu.“
Haanimaa oma kuplite, orgude, mitmekülgse metsa ning väikeste ja suuremate rabadega on tema jaoks eriline kant. „Tunnen ennast siin hästi ja turvaliselt. Minu loomuses on aeg-ajalt peituda oma urgu, uidata sisemaailma radadel. See paik siin on selleks parim. Olen proovinud ka linnaelu, aga see tõepoolest sõna otseses mõttes ahistab.“ Ta on märganud, et linnas aktiveeruvad ka inimeste maskid, kuid looduses jalutamine tasakaalustab suurepäraselt keha ümbritsevat välja, loob mõtteselgust ja rahu. „Looduses viibides tunnen, et saan üheks kõiksuse ja iseendaga ning see annab jõudu muutustega kohanemiseks. Sel juhul ei pea enam ka rahvarohkeis paigus kasutama tundlikkust kahandavat maski, et end kaitsta,“selgitab ta.
Intuitsioonist ja hingerahust
Lõuna-Eesti ühele põnevamale muusikule, lauljale ja laululoojale Anu Taulile meeldib ütlus „Tegutse lokaalselt, mõtle globaalselt.“ Ta lausub lihtsalt ja siiralt, et on jõudnud äratundmisele: minus endas asubki maailma keskpunkt. Nii on see igaühega. Oma maailma loomisel toetub ta tugevalt intuitsioonile ning peab sisehääle kuulamist oluliseks, et elada kooskõlas ümbrisevaga ja jõuda hingerahuni. „Intuitsioon on sisetunne, mis suunab, annab nõu või märkab asju või olukordi, enne kui need juhtuma hakkavad. See on nagu väike teejuht, hääl südamest – minu igavikuliselt vana ja elutarga vaimumina hääl. Tema suunab ja valvab, et ma selles elus liiga palju ei eksiks ja õpiksin vigadest,“ arutleb Anu, kes on kogenud, et kui kruttida oma sisemine raadio vastavale sagedusele, saab „kuulata erinevaid kanaleid“.
Tema meelest on igale inimesele oluline olla kontaktis oma vaimuminaga, sest seal peitub meie tõeline vägi ja tarkus. „Kui meel on rahunenud ja ärgas, tähelepanu vastaval lainel, on võimalik n-ö “kuulata” ülekandeid vaimumaailma kanaleilt. Nii saab suhelda ka oma kõrgema minaga või näha ja kuulda kauge vahemaa taha, kasutada telepaatiat,“ teab Anu omast kogemusest. Sageli saab ta juhatust unenägude kaudu ning kuigi ta meel on piisavalt skeptiline, on tal kogunenud hulgaliselt tõendeid oma kogemuste tõepärasuses veendumiseks. „Kõik see kogetu paneb mõistma, et universum on niivõrd mitmetahuline ja hoomamatu, et loogiliselt mõtlevale tavamõistusele käibki see lihtsalt üle jõu. Ratsionaalse tugipunkti olen leidnud sellele enda jaoks kvantfüüsikast.“
Jah, tõepoolest – mis saaks olla põnevam kui rännata koos põnevate inimestega põnevates paikades. Lõuna-Eesti võib pakkuda nõnda avardavaid retki ja sügavaid kogemusi, mida ise läbi kogemata ei oleks osanud ettegi kujutada. Kohtumine oma ala meistritega nende hingemaastikel on privileeg, mille väärtust on raske mõõta! Nagu ütleb Anu Taul: oled sa kerjus või kuningas, vajadused on ikka samad, aga nõudmised erinevad. „Tõeline sõltumatus algab iseendaga rahu sõlmides. See on nii suure väega vabadus, et muudab reaalsust su ümber ning asjad hakkavad juhtuma, nagu oled unistanud.“
Unistusi ja eesmärke, mille poole püüelda, on kahtlemata meil kõigil, kuid siingi varitseb omamoodi paradoks – kui liiga palju püüad, võid tahtmatult uksed enda ees ise kinni lüüa. „Kui unistus kammitseb ja võtab rõõmu, pole see iial määratud täituma. Peab teisiti käituma. Las eesmärgist saada südamesoov, siis võtab vaba tuul seda kanda,“ reastab Anu oma tähelepanekuid otsekui laulusõnu. Selles peitub tema sõnutsi igapäeva maagia ka pisimate soovide tarvis, kuigi jah – inimeste teed ja õppetunnid on väga erinevad. „Intuitsioon juhatab alati õigete usteni. Kuid tormates silmaklapid peas vaid üht teed ning mõistmata, et sein on ees, paneme lukku sajad teised võimalused.“
Otsimisest ja leidmisest
Polegi palju enam lisada. Eks inimesi leidub Lõuna-Eestis igasuguseid. Ja inimeseks olemise viisegi kohtab siin erinevaid, rohkem ja vähem teadvustatuid. Samal ajal kui ühed alles visalt tõrjuvad sisekaemust, tõrguvad teised iseennast lähemalt tundmata maailma ette astumastki. Nende iseolemise julgus inspireerib ja innustab teisi, nõnda kulgeb isiklik ja ühine arengutee. Elu juhib meid kõiki üha uutesse olukordadesse, mis aitavad südamesopid sodist tühjaks tõsta ja hingepeegli puhtamaks küürida. Lõuna-Eesti loodus on parim paik, et selle keskel vaimu virgutada ja hing vääriskivina särama lihvida.
Siinsetel pärandmaastikel, puhta looduse ja inspireerivate inimeste keskel on suurem tõenäosus leida ennast üles. Siin on selleks olemas kõik head eeldused, kuid kõige olulisem on igaühe enda otsiv vaim ja avatud meel. Tule kaema, avastama elu maailmade piiril. Tule pigem üksi-kaksi kui karjakaupa, heasoovlikult ja naeruse näoga. Ja tule vaikselt, too külakostiks vähem müra, siis kuuled ja näed. Aga tule kindlasti, kui tunned iseenda ja Lõuna-Eesti kutset.
Materjal valmis projekti "Elu kahe maailma piiril" raames meie ajakirja ja Lõuna-Eesti Leader tegevusgruppide koostöös.
