Hirmutavad, sültjad, ajutud, kaunid ehk meduuside võrratu maailm
Mis teeb meduusid nii kütkestavaks? Nad paistavad läbi. Nad suudavad iseennast kloonida. Ja mõned vanemad meduusid võivad saada uuesti nooreks.
Meriristid, kogu maailma madalate lahtede asukad, näevad välja nagu väikesed ja mitte just üdini sõbralikud tondid.
Neil on läbipaistev keha ehk kummik, mida ääristavad kahvatud kombitsad, ja nende pulseeriv liikumine jätab peaaegu mulje nagu vesi ise oleks ellu ärganud. Inimestel, keda Baltimore’i Riiklikus Akvaariumis julgustatakse meduuse katsuma, on tavaliselt esimene reaktsioon hirm. Kui neile kinnitada, et meduusid neile viga ei tee, käärivad nad käised üles ja pistavad kõhklemata käe vette.
„Nii lödid!“ kuulen üht poissi vingumas.
„Kui lahedad!“ kilkab üks tüdruk.
„Minu meelest on nad täiesti lummavad,“ ütleb abikuraator Jennie Janssen, kes juhib selle akvaariumi meduuside hooldamist. „Neil pole aju, aga ometi suudavad nad põlvkondade viisi ellu jääda ja hästi hakkama saada.“
Hirmutavad, lödid, ajutud, lummavad – meduusid on kõike seda ja veel palju enamat. Anatoomiliselt on nad üsna lihtsad loomad: neil puudub mitte ainult aju, vaid ka veri ja luustik ning on ainult algelised meeleelundid. Ja õigupoolest ei olegi nad üldse üks konkreetne loomarühm.
Paljud ühisnimetuse „meduus“ all tuntud olendid pole omavahel põrmugi lähemad sugulased kui näiteks merihobud ja hobused. Nad mitte ainult ei asu loomade põlvnemispuu eri okstel, vaid elavad ka eri elupaikades: osa armastab ookeanipinda, teised sügavusi, ja mõni üksik liik eelistab magevett. Neid ühendab see, et kõik nad hõljuvad läbi elu ühe ja sama strateegia abil: nende keha on sültjas.
Meduuside kirevat arengulugu arvestades pole üllatav, et nad on oma kuju, suuruse ja käitumise poolest vapustavalt mitmekesised. Ka paljunemisviisilt on nad meie planeedi ühed kõige mitmekesisemad loomad. Meduusid võivad anda järglasi nii suguliselt kui ka sugutult. Nad võivad suuta endast koopiaid teha, olenevalt liigist kas pooldudes või pungudes või irrutades tillukesi lumehelbekujulisi kloone ehk tähtvastseid (seda protsessi nimetatakse strobilatsiooniks). Mis aga kõige hämmastavam: mõni meduus paistab suutvat paljuneda isegi hauataguses elus.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti oktoobrinumbrist.
