Katie uus nägu - lugu meeletust valust, usust, lootusest ja armastusest
Selle loo pilte on raske vaadata. Ometi palume sul kaasa teha ühe noore naise näosiirdamise tähelepanuväärse teekonna, sest see näitab midagi tähendusrikast inimsuse kohta. Nägu annab edasi meie olemust, tervet emotsioonide kaleidoskoopi. Nägu on meie meeltemaailma värav, mis võimaldab meil näha, kuulda, tunda lõhnu ja tajuda tuule puudutust. Kas nägu määrab, kes me oleme? Katie Stubblefield kaotas oma näo 18-aastaselt. Kui ta oli 21-aastane, andsid arstid talle uue näo. See on lugu traumast, identiteedist, sitkusest, pühendumusest ja arstiteaduse imedest.
Nägu lebab kirurgiakandikul, silmad tühjad ja pimedad, suu pärani otsekui hüüatades: „Oo!“
Kuusteist tundi tagasi alustasid kirurgid Clevelandi kliiniku 19. operatsioonitoas täppistööd: näo eemaldamist 31-aastaselt naiselt, kes kuulutati kolm päeva tagasi juriidiliselt ja meditsiiniliselt surnuks. Peagi kannavad nad selle üle 21-aastasele naisele, kes on üle kolme aasta oodanud uut nägu.
Hetkeks lebab nägu oma üllatunud üksinduses.
Kirurgid, residendid ja õed on äkki vaiksed ning vaatavad seda aukartusega, samal ajal astuvad kliiniku töötajad kaameratega lähemale nagu ebatavaliselt viisakad paparatsod ja asuvad seda pildistama. Vereta jäänud nägu kahvatub. Iga eraldi oldud sekundiga meenutab see üha rohkem 19. sajandi surimaski.
Kogenud plastikakirurg Frank Papay võtab kandiku ettevaatlikult oma kinnastatud käte vahele ja läheb sellega 20. operatsioonituppa, kus ootab Katie Stubblefield.
Katiest saab USA noorim inimene, kellele siiratakse nägu. Tema näosiirdamine saab olema selle kliiniku kolmas, maailmas teadaolevalt 40. ja üks ulatuslikumaid ning Katiest saab selle ikka veel eksperimentaalse operatsiooni eluaegne katsealune.
Kandikul olevat nägu vaadates tunneb Papay omamoodi austust. See on imestusväärne, mõtleb ta, mida mõned inimesed on valmis teiste heaks tegema: andma neile oma südame või maksa, isegi näo. Ta lausub mõttes tänupalve ja viib näo uut elu saama.
Me kuulume ühte erandlikku rühma: selliste loomade hulka, kes tunnevad iseenda näo peeglis ära. Peale meie tunnevad teadaolevalt ennast ära ainult inimahvid, India elevandid, harakad ja silmikdelfiinid. Delfiinid poseerivad ja keerutavad peegli ees juba seitsmekuuselt, panevad silma täitsa vastu peeglit, et oma nägu uurida. Kohkumust väljendavad enda peegelpilti nähes teadaolevalt ainult inimesed.
Kortsude ja iluvigade avastamiseks oma nägu uurides võib meil märkamata jääda, milline imeline elund on nägu. Nägu on meie nähtava keha kõige eristuvam osa, saladuslik kehalise ja psüühilise mosaiik. Nägu on keha töönarkomaan: see annab meile identiteedi ja teeb meid äratuntavaks, väljendab emotsioone, annab edasi tähendusi, täidab eluks vajalikke põhifunktsioone ja võimaldab meil meelte kaudu maailma kogeda.
Me otsime sünnist saati nägusid. Vastsündinu pöörab juba mõni hetk pärast emaüsast väljumist end nägude poole. Imikud jälgivad meie näoilmeid, reageerivad neile ja matkivad neid, justnagu see oleks nende töö. Ja mõneti ongi: niimoodi tähelepanelikult nägusid uurides alustame me kõik inimeseks olemise isevärki ameti tundma õppimist. Evolutsioonilises mõistes aitas nägu meil saada sotsiaalseks loomaks.
Võta hetk aega ja vaata peeglisse. Mida sa näed? Enamik meist vastaks, et iseennast.
Ise. Ennast. Nägu on väline kuvand, mille me omistame oma seesmisele minapildile: sellele, kes me oleme ja kuhu me maailmas paigutume. Nägu ühendab meid meie kultuuriga, selle rituaalide ja reeglitega, mis määravad, kuidas me ennast esitleme ja teisi näeme. Mõnes kultuuris varjatakse nägu looriga. Teistes kultuurides tõmmatakse tätoveeringute, augustamise ja armistamisega näole tähelepanu. Tänapäeva maailmas on nägu sageli tühi lõuend, mida saab ilukirurgia, süstide ja Youtube’ist õpitud peente meigivõtetega ümber kujundada. Kui me laseme näol vananeda, jutustab ta meie elu loo. Nägu seob meid esivanemate kaudu minevikuga ja laste kaudu tulevikuga.
Kõige lihtsamal identiteeditasandil toimib nägu ülejäänud maailma jaoks passipildina. Aga nägu on ka see, mille kaudu teised püüavad meid lähemalt tundma õppida, avastada, kes me selle pildi taga oleme. „Välimus on inimese mina kõige avalikum osa. See on meie sakrament, nähtav mina, mida maailm peab meie nähtamatu sisemise mina peegelduseks,“ kirjutas Harvardi Meditsiinikooli psühholoogiateadlane Nancy Etcoff oma raamatus „Survival of the Prettiest“ („Ilusaimate ellujäämine“).
Vaata uuesti peeglisse. Mõtle, mida sa saad selle näoga teha. Sa saad kalleid inimesi suudelda, õuna hammustada, laulda, ohata. Saad tunda värskelt niidetud rohu lõhna. Saad vaadata oma vastsündinut ja tunda tema põske enda põse vastas. Peale emotsioonide näitamise (või varjamise) aitab nägu kaasa sõnalisele suhtlemisele. Vesteldes me naeratame, kirtsutame nina, pilgutame silma, grimassitame, maname näole lugematuid muid ilmeid, tihti seda ise märkamatagi.
Nüüd visualiseeri, mis toimub selle hämmastava näo all. Meil on emotsioonide väljendamiseks ja kõne artikuleerimiseks 43 miimikalihast. Näo kummalgi poolel on meil neli suurt lihast, mis liigutavad alalõualuud, ning neelata ja kõneleda aitavad meil keerukad keelelihased. Näos on ka veresoonekihte, tunde- ja liigutajanärve, kõhre, luud ja rasva. Peaajunärvid juhivad liigutajalihaste tööd ja edastavad meeltelt saadud teavet ajju, võimaldades meil näha, kuulda, tunda lõhna, maitset ja nahaaistinguid.
Mine veelkord tagasi peegli ette. Vaata oma uskumatut nägu.
Kujutle, mida tähendaks sellest ilma jääda.
Katie oli kõigest 18-aastane, kui ta oma näost ilma jäi. Nüüd näeb seda nägu ainult fotodel. Televisiooni muutumissaadete ja Instagrami „enne ja pärast“ fotode julma äraspidise analoogina on tema „enne“-fotodel laia naeratuse, õrnade näojoonte ja veatu nahaga tüdruk, nii noor ja ilus tüdruk, et ta oleks nagu ajakirja Seventeen kaanelt maha astunud.
See fototõend Katiet ei veennud. „Ma pole kunagi end ilusaks pidanud,“ ütles ta mulle ükskord, mõni kuu pärast meie esimest kohtumist. Tema ema Alesia polnud seda kuuldes üllatunud. Alesia sõnul oli Katie perfektsionist: „Katie on teiste vastu kaastundlik, aga enda vastu oli ta alati nii karm.“
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti septembrinumbrist.
