"Sellist vaatepilti ma ei oodanud"
Südantlõhestav foto. Ohtlik olukord. Üleilmne pahameeletorm. Siiski poleks National Geographic tohtinud selle jääkaru surmas süüdistada kliimamuutust.
Kliimamuutus tapab aeglaselt ja eri viisidel: tulekahjude, põua, külma ja näljaga. Harva on üksiku looma surma ja kliimamuutuse vahel selge seos – isegi kui tegu on nii kokku kuivanud isendiga kui jääkaru sellel pildil.
Püüdsime fotograaf Paul Nickleniga teha fotosid, mis kirjeldavad kliimamuutuse tõsidust. Ei ole olnud lihtne jäädvustada selle mõju elusloodusele. Arvasime, et olime siinse pildiga leidnud võimaluse, kuidas aidata inimestel kujutleda, milline võib välja näha kliimamuutuse tulevik. Võib-olla olime naiivsed. Pilt levis internetis kulutulena – ja inimesed haarasid kinni selle lihtsustatud sõnumist.
Paul märkas seda jääkaru aasta tagasi vaatlusretkel Kanada Arktikas Somerseti saarel eraldatud abajas. Ta palus mul otsekohe kokku kutsuda meie SeaLegacy SeaSwati meeskond. SeaLegacy organisatsioon, mille asutasime 2014. aastal, levitab fotograafia abil ookeanikaitse sõnumit. SeaSwati meeskond koosneb pakilisi teemasid kajastavatest kirjutajatest. Päev pärast Pauli üleskutset lendas meeskond ühte Resolute Bay inuiti külasse. Polnud teada, kas me karu uuesti leiame ja kas ta üldse veel elus on.
Kui saabusime meile annetatud laeval abajasse, uurisin läbi binokli rannikut. Nägin kõigest paari räämas hoonet, mõnda tühja kütusetünni ning väga hüljatud maastikku, mis nägi välja nagu mahajäetud kalastuslaager. Karu me ei näinud. Alles siis, kui ta pead kergitas, märkasime teda peaaegu elutuna maas lebamas, meenutades minema visatud vaipa. Kehakuju järgi tundus olevat tegu suure isakaruga.
Pidime lähemale liikuma. Istusime mootoriga kummipaati ja sõitsime kaldale. Tugev tuul hajutas meie hääled ja lõhnad. Jälgisime karu ühe mahajäetud hoone varjust. Ligi tund aega ei teinud ta ühtegi liigutust. Kui ta viimaks püsti tõusis, jäi mul hing kinni. Paul oli mind jääkaru seisundist ette hoiatanud, aga sellist vaatepilti ma ei oodanud. Karu kasukas, mis oli kunagi olnud valge, paistis tokerdunud ja räpane. Tema kunagisest jõulisest kerest oli alles vaid luu ja nahk. Iga tema samm oli vaevatud ja aeglane. Nägime, et ta on kas haige või haavatud ning et ta on näljas. Saime aru, et ilmselt on need tema elu viimased päevad.
Mina pildistasin ja Paul salvestas video. Kui karu ligines toitu otsides tühjadele kütusetünnidele, kuulsin oma kolleege nuuksatamas.
Videot Instagrami postitades kirjutas Paul selgituseks: „Selline näeb välja näljahäda.“ Ta lisas, et teadlaste kahtluse kohaselt ähvardab jääkarusid järgmise sajandi jooksul väljasuremine ning mõtiskles selle üle, kas maailma jääkarude 25 000-liikmeline asurkond sureks samamoodi nagu see isend. Ta kutsus inimesi tegema kõike, mis nende võimuses, et vähendada oma süsinikujälge ja ennetada halvima juhtumist. Ometi ei väitnud ta, et selle konkreetse karu tappis kliimamuutus.
National Geographic noppis video üles ja lisas sellele subtiitrid. Sellest sai National Grographicu veebilehe kõigi aegade vaadatuim video. Maailma uudisteagentuurid avaldasid sellest lugusid, sotsiaalmeedia plahvatas arvamusavaldustest. Meie hinnangul jõudis video tervelt 2,5 miljardi inimeseni. Ettevõtmine oli edukas, ent oli üks probleem: lugu oli meie kontrolli alt väljunud. National Geographicu video esimene tekstirida kuulutas: „Selline näeb välja kliimamuutus“ ning sõna „kliimamuutus“ oli esile tõstetud brändile eriomase kollasega. Tagasi vaadates läks National Geographic selle pealkirjaga liiale.
Cristina Mittermeieri täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti augustinumbrist.
