Erkki Peetsalu: Puutetundlikud käed
Olgu põhjuseks töö või lõbu, enamiku päevast veedame me nüüdsel ajal mõne helendava ekraani ees. Puudutame ekraane silma ja sõrmega, juhtides oma maailma otsekui moodsa aja kristallkuuli abil. Oled sa mõõtnud, kui palju sinu ja su lähedaste ööpäevast möödub arvutis ja nutiseadmetes?
Need suured ja väikesed ekraanid on kui pisikesed pahed, mida me täiskasvanutena endale lubame ega pea patuks ka järeltulevale põlvele. Õige töö käibki ju ekraani taga, mõtleme endamisi – ja ellujäämiseks vajalik infovoog saab jõuda kiiresti ning autentselt kohale üksnes ekraani kaudu. Kõlab nagu õige jutt. Info on kaup, mida müüakse meile üha mahukamate andmepakettidena. Teame elualasid ja olukordi, kus info kättesaadavuse kiirusest sõltuvad ühiskonnale olulised otsused, investeeringud, inimelud. Kuid teame ka vastupidist – olukordi, kus lõputus infovoos kümblemine ei ole eluliselt vajalik. Teame neidki, kes avatuse illusioonis takerduvad oma inforuumi, millest lähtuv pilt maailmale nihestub. Nagu ikka, on igal mündil kaks külge, ja servad ka …
Unustamata kõike head, mida võimaldab sotsiaalmeedia koos muude suhtlusvõrgustikega, toovad neti- ja nutimaailm kaasa endiselt väheuuritud varjukülgi. Arvuti- ja nutiseadmesõltuvus kuuluvad infoühiskonna kaasnähtuste juurde, väljendudes inimeste pinnapealsuses, õpitud abituses ja elust võõrandumises, rohmakas suhtluses, agressiivsuse kasvus. Ekraanitagune elu oleks meie pilgud justkui looritanud. Me ei näe või ei taha näha virtuaalse elu kitsaskohti ning kuidas see mõjutab inimest: meie keha ja meelt, tervist ja elujõudu, maailmataju ja käitumist. Nii magus tundub see emotsionaalseid preemiasüste ja kiireid stimulatsioone pakkuv tehisilm, et püstise pöidlamärgi kõrval paistab inimesele loomuomaselt aeglasem loodusega kontaktis eksisteerimine paranormaalse nähtusena.
Ehkki tehislik infovoog koos vastava taristuga kujundab meid täna rohkem kui arvata oskame, saame uut ühisreaalsust kujundada siiski oma teadlike valikutega. Kindlasti oled sa kuulnud mõttetera „Sa oled see, mida sööd“. Evolutsiooniantropoloogid täpsustavad: „Sa oled see, kellega suhtled.“ Ja kuidas suhtled!
Et väidet testida, võta ette väike osaluseksperiment. Otsusta, et sul on puutetundlikud käed, millega sa ühe nädala või päeva vältel puudutad elu mitte ekraani vahendusel, vaid vahetult. Küsi alati igaks puudutuseks luba – kas mõttes või sõnaliselt, oleneb olukorrast. Puuduta loodust, inimesi ja kogu elu enda ümber. Ole ise seejuures avatud ja tähelepanelik vaatleja.
Mis hakkab juhtuma sinus ja sinu ümber, kui sul on puutetundlikud käed?
Ekraanitagune elu oleks meie pilgud justkui looritanud. Me ei näe või ei taha näha virtuaalse elu kitsaskohti ning kuidas see mõjutab meie keha ja meelt, tervist ja elujõudu, maailmataju ja käitumist.