Aafrika mürgitamine ehk mõtteviiside kokkupõrge
Surmavad odavad pestitsiidid on Aafrikas võimsad relvad ja laastavad sealset loomastikku.
Kaks isast lõvi olid mitu nädalat murdnud veiseid ja kitsi. Keenia Osewani piirkonna masai karjustel sai kõrini.
Lahendage see probleem jõuluks ära või me lahendame ise, ütlesid masaid mullu detsembri lõpul Keenia looduskaitseteenistusele. „Me oskame lõvisid tappa küll,“ teatas üks noor masai sõdalane kirgi kütnud külakoosolekul suahiili keeles, ja ta ei mõelnud ainult odasid, mida tema ja teised masaid kannavad. Ta mõtles ka mürki, mis on nüüdsel ajal karjuste lemmikrelv. Nemad näevad lõvides oma elatise ohustajaid, mitte riigi sümboleid, keda looduskaitseteenistus üritab kaitsta.
Looduskaitseteenistuse ehk rahvasuus KWS-i (Kenya Wildlife Service) vanem-loodusvaht Kenneth Ole Nashuu otsustas, et parim lahendus on viia need lõvid Amboseli rahvuspargi põhjapiiri lähedalt Osewanist, kus nad olid hakanud kariloomi murdma, naaberrahvusparki Lääne-Tsavosse. Kõigepealt oli aga vaja nad uinutada.
Jõuluööl ronisid Ole Nashuu ja teised loodusvahid koos Luke Maamaiga looduskaitserühmitusest Lion Guardians Land Cruiserisse, sõitsid ühele võsalagendikule, parkisid auto, kustutasid tuled ning jäid suure heleda kuu valgel ootama paharettidest kiskjate – kahe noore venna – välja ilmumist.
Masai Maamai seadis autokatusele kõlari ja lasi sellest pimedusse salvestist sureva kahvripühvlivasika ininaga – heliga, millele lõvid ei suuda vastu panna. Juba 15 minuti pärast astus üks suur loom paremal varjudest välja. Ole Nashuu pani auto esilaternad põlema. See oli emane lõvi, üks kahest õest, kes liikusid ringi koos otsitud vendadega, aga polnud nendega suguluses. Lõvi liikus umbes kümne meetri kaugusel auto ees ettevaatlikult väikese puu poole, mille külge Maamai oli riputanud peibutiseks kitse sisikonna. Ole Nashuu andis märku veterinaarile, kes istus teises Land Cruiseris, uinutinoolega laetud püss laskevalmis.
Aidanud oma meestel meelemärkusetu lõvi puuri lohistada, soovis Ole Nashuu rühmale ülesande eduka täitmise puhul õnne. Emase äraviimine, seletas ta, lõhub lõvikarja ära ja vennad siis enam küla kariloomi ei murra. See väide tundus imelik, sest noored isased, peamised pahandusetegijad, olid endiselt vabaduses.
Samal õhtul hiljem üritasin koos oma giidi, Keenia juhtiva röövlinnueksperdi Simon Thmosettiga tema Land Cruiseris magama jääda, kui me kuulsime möirgamist ja lõrinat, algul eemalt ja siis lähemalt. Need olid nood kaks isast, arvatavasti emast otsimas. Meeskond sööstis tegutsema ja sai ühe venna kätte, aga teine pääses põgenema. Kinni püütud emane ja isane lasti hiljem Lääne-Tsavos lahti. Varasemate kogemuste järgi otsustades nad ilmselt ellu ei jäänud: ilma hoolika harjutamiseta võõra karja territooriumile jäetud lõvisid koheldakse sissetungijatena ja sageli surevad nad piinarikast surma.
„Me tahame anda neile uue võimaluse,“ ütleb Francis Gakuya, kes juhib looduskaitseteenistuse veterinaaria osakonda, mis vastutab kõigi Keenia metsloomade heaolu eest. Paljude lõviekspertide arvates aga oleks sellises olukorras olnud inimlikum probleemsed lõvid kohapeal maha lasta.
Loodusvahi teooria lõhutud karjadest ei pidanud paika: allesjäänud isane jätkas ikkagi kariloomade murdmist. Seekord karjused (võimalik, et mitte kohalikud) väljastpoolt abi ei otsinud. Nad mürgitasid isase ja teise emase kas kitse- või lehmakorjusesse peidetud mürgiga, mis lõvid pärast korjuse söömist tappis. Selleks ajaks, kui KWS sellest teada sai ja saatis veterinaari asja uurima, olid lõvide korjused juba mädanenud.
Veterinaar leidis ka raisakotkaste ja ühe hüääni jäänused, aga arvatavasti oli see vaid murdosa loomadest, kes mürgitatud loomakorjuse söömisest surid – niisugune „laienenud kuriteopaik“ on metsloomade mürgitamise puhul tavaline. Kahjuks ei võtnud veterinaar analüüsiks proove, ehkki teatud mürgid võivad püsida korjuses pikka aega. Seda, mis aine lõvid tappis, teavad niisiis ainult need, kelle käest on kõige vähem lootust seda teada saada.
Mürgiga tapetakse Keenias ja mujal Aafrikas väikseid loomi toiduks (mõju inimeste tervisele pole teada), salakütitakse elevante ja ninasarvikuid võhkade ja sarvede pärast ning hangitakse loomade kehaosi rahvameditsiini tarvis. Veel üks mürkide masendav kasutusala on tingitud inimeste ja metsloomade kokkupuudetest: juhtudest, kus lõvi või hüään tapab kariloomi või elevant hävitab inimeste omandit. Harilikult kasutatakse sellisel juhul pestitsiide, sest need on odavad, kergesti kättesaadavad ja surmavad.
„Mürgitamine on suur probleem,“ tunnistab Gakuya. Ja Osewani juhtumi järgi hinnates on see probleem, millele lahendust veel ei paista. Kättemaksuks võidakse loomi mürgitada igal pool ja igal ajal, aga tõendid on sageli kuulduste tasemel ja peaaegu alati puudulikud. Ikkagi on peaaegu kõik, kes Keenia loomastikku jälgivad (bioloogid, KWS-i töötajad ja looduskaitserühmitused), ühel meelel, et tõenäoliselt mürgitatakse edaspidi veel rohkem, sest inimeste ja loomade konfliktid sagenevad.
Keenia kaitsealad, sealhulgas kõik lõunas asuvad tähtsamad looduskaitsealad ja rahvuspargid (Masai Mara, Amboseli, Lääne- ja Ida-Tsavo), on piiramisrõngas. Peale tungib kiire arendus, maanteedest, raudteedest, elektrijaamadest ja elektriliinidest rasketööstuse, kõrgtehnoloogia keskuste ja paisuvate linnadeni. Prognooside järgi kasvab Keenia rahvastik, mis paneb juba praegugi kohalikud ressurssid proovile, 2050. aastaks ligi kahekordseks, enam kui 80 miljonini, ning looduslikke maid muudetakse põldudeks ja karjamaadeks, mis takistavad metsloomade liikumist.
Selle tagajärjel on kaitsealade ümbruse maad, suured ühisomandis maa-alad, mida kutsutakse ühiskarjamaadeks, aga ka muud kogukonnamaad, muutumas metsloomadele ohtlikuks. Elevantidele ja teistele suurtele loomadele, kes vajavad neid maid ühelt kaitsealalt teisele rändamiseks ning hooajati toidu ja vee otsinguil laialt ringi liikumiseks, on see pealetung katastroofiline.
Keenia on jõudnud ristteele. „Me ei hoia enam oma riiki loomaparadiisina,“ ütleb Thomsett, viidates Keenia kiirenevale majanduskasvule. „Me üritame saada Aafrika Dubaiks.“
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti augustinumbrist.
