Kiskjad öös ehk haruldased käsitiivalised müütilisest maiade templist
Mehhiko iidses maiade templis avanevad haruldaste lihatoiduliste nahkhiirte saladused.
Nad ripuvad ühe iidse maiade templi külma kivist lae küljes nagu kimp häguseid halle puuvilju, vahtides meid silmadega, mis meie otsmikulampide punases valguses kuldselt hiilgavad.
Neil ohtrate hammastega näljastel nahkhiirtel on pikad peaaegu läbipaistvad jänkukõrvad, kortsuline hundilik nägu ja koonu otsas odakujuline ninaleht – nahajätke, mida nad kasutavad kajalokatsioonis.
Yucatani poolsaarel Calakmuli biosfäärikaitseala külje all elutsevad mõistatuslikud nahkhiired ei kogune varjepaikadesse tuhandete kaupa nagu mõned teised liigid, ütles Rodrigo Medellin, kes on Mehhiko lendavate imetajate ekspert ja Mehhiko Riikliku Autonoomse Ülikooli Mexico haru õppejõud. „Nad on alati selliste väikeste rühmadena, nad on üksteise suhtes väga kaitsvad.“
Medellin rapsas liblikavõrguga, püüdes ühe kuuest nahkhiirest kinni. Ta hoidis teda nahkkinnastatud käes, et me saaksime uurida loomakese tihedat villataolist karva, mis pani ta paistma armsa kaisuloomana, ning esile ulatuvat koonu ja teravaid hambaid, millega ta paistis kõike muud kui armsa kaisuloomana. See oli emasloom, ja ta plõgistas protestides meie poole lõugu. Medellin sirutas õrnalt välja looma ühe tiiva ja osutas tiivaservast välja kõverduvale pöidlale. See oli relvastatud esile tungiva küünisega, mis oli saabli kujuga ja ka terav nagu saabel.
„Sellega hoiavad nad saaklooma kinni,“ seletas Medellin. Relva suurusest on aru saada, et need öised jahimehed ei jahi sääski: nende sihtmärgiks on närilised, laululinnud ja isegi teised nahkhiired.
Lihatoidulisi käsitiivalisi nimetatakse vahel ka vale-vereimejateks, sest nad ei joo loomade verd nagu päris vereimejalased. Neid leidub kõikjal troopikas, ehkki väikesel hulgal: teisi selgrootuid sööb alla ühe protsendi kõigist käsitiivaliseliikidest.
Lõuna-Mehhikost Boliivia ja Brasiiliani on levinud kaks lihatoidulist liiki, neist ühe levila ulatub veelgi kaugemale lõunasse, Paraguay mõne piirkonna ja Argentinani. Need on Chrotopterus auritus (maiade templis elas see liik) ja suur-vampiir. Viimane on Uue Maailma suurim käsitiivaline, mõne isendi tiibade siruulatus on kuni meeter. Ohud, mis nende nahkhiirte vihmametsa-elupaiku ähvardavad, seavad Mehhiko nahkhiired surve alla – ja tekitavad veelgi pakilisema vajaduse nende elukombeid tundma õppida.
Chrotopterus auritus’est on vähe teada, sellepärast püüdis Medell?n kõik kuus looma kinni ja tõi nad pehmetes valgetes puuvillastes kotikestes templist välja, et neid kaaluda ja mõõta. Neli olid isased ja kaks emased, üks neist tiine. Et nende nahkhiirte omavaheliste suhete kohta rohkem teada saada, võtsid teadlased augustajaga iga looma ühest tiivast tillukese nahaproovi laborisse geenianalüüsi saatmiseks. Kolme nahkhiire (sealhulgas tiine emase) seljale kinnitati väike GPS-seade, mis pidi hakkama andma teavet nende jahikommete kohta.
„Vaata,“ ütles Medellin, võttes ühe isase kotist välja ja pöörates ta selili. „Isaste munandid on tillukesed, see korreleerub monogaamiaga.“ Loomariigis on monogaamia haruldane. „Võimalik, et kaks neist isastest on emaste partnerid ja teised kaks on eelmisel aastal sündinud järglased, kes pole veel iseseisvunud,“ selgitas ta. Üks emane imetas neljakuust poega ja tiine emase paisunud kõhu järgi oli näha, et ta hakkab varsti poegima.
Nahkhiirte ruumi põrandal lebas pooleldi söödud hiirekorjus. „Näe, värske toit, ilmselt eelmise öö viimane saakloom,“ ütles Medellin. „Me arvame, et nad söövad mõned saakloomad väljas ära ja kui kõht on täis, võtavad viimase kaasa.“ Saak läheb sageli neile loomadele, kes võib-olla jahti pidada ei saa, näiteks imetavatele emadele. „Me tahame teada, millal nad varjepaigast välja lendavad, kus nad käivad, kes keda toidab ja kellega koos nad ringi liiguvad,“ ütles ta.
Templis leidunud toidujääkidest ja väljaheidetest koguti vihjeid nende nahkhiirte toitumise kohta. „Näe!“ hüüatas Medellin jälle, hoides tillukest kõdunevat noore hiire korjust käes. „Mind üllatab, et nad seda üleni ära ei söönud, sest tavaliselt söövad nad ära viimse kui raasukese, vahel isegi luud, küüned ja saba.“ Nad olid ära söönud ka ühe kollase liblika, jättes tiivad järele, samuti ühe tsikaadi ja ühe linnu, ruskete tiibade puntra järgi otsustades ilmselt ronilinnu. „Harilikult me leiame teiste nahkhiirte tiibu.“ Nad söövad palju üht haruldast liiki nahkhiiri, keda on raske leida. Medell?n uurib nüüd, miks see liik on nii eelistatud ja kuidas Chrotopterus auritus’ed neid leiavad.
Medellini sõnul on Chrotopterus auritus ja suur-vampiir tõenäoliselt need nahkhiired, keda kirjeldatakse maiade tekkemüüdis „Popol Vuh“. Selles loos pannakse maia kaksikutest kangelased „nahkhiiremajja“: koopasse, mis on täis tapjanahkhiiri, keda maiad nimetasid camazotz’ideks. Neil nahkhiirtel oli nugaterav koon, millega nad inimesi ja loomi tapsid. Et nende eest pääseda, roomasid kaksikud oma puhkpüsside sisse, ning nahkhiired hirmutasid neid öö läbi. Vastu koitu ütles üks kaksikutest, et läheb vaatab, kas oht on möödas. Ta pistis pea oma püssist välja ja üks camazotz lõikas tal otsekohe pea maha.
„Need nahkhiired teevad samamoodi,“ ütles Medellin. „Nad luuravad saaklooma, maanduvad pooleldi välja sirutatud tiibadega tema peale, hoiavad loomast pöidlaküünistega kinni ja hammustavad teda seljast või kuklast, nii et ta sureb. Camazotz ei olnud väljamõeldis.“
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti juulinumbrist.
