Kiiremini. Kõrgemale. Kaugemale - nihutades inimvõimete piire
Tehnoloogia ja teadus aitavad sportlastel rekordeid purustada. Kui palju kaugemale saab inimvõimete piire nihutada?
Ajastute võidujooksu, Usain Bolt vs. Jesse Owens, saab joosta vaid kujutlustes.
Bolt on 21. sajandi rajal, saja meetri pikkuselt maha laotatud siledal libisemiskindlal kummikattel, mis annab tema jalgadele jooksu ajal kiiresti energiat tagasi.
Ja siis on seal Owens oma II maailmasõja eelsel ebatasasel söerajal, pehmel pinnasel, mis tegelikult varastab jooksu ajal temalt energiat.
Jamaica sprindilegend Bolt, kes on võitnud kaheksa olümpiakulda ja hoidnud ligi kümme aastat enda käes meeste 100 ja 200 meetri jooksu maailmarekordit, kannab kergeid, spetsiaalselt kõrgtehnoloogilistel pindadel jooksmiseks tehtud jalatseid. Ta on kogu oma võistlejaelu treeninud parimatel meetoditel, mida maailm on iial näinud. Ta sõidab võistlustele lennukiga ja tal on oma kokk, kes valmistab talle kergeid toitvaid roogi. Ka on Bolti kõrgaeg langenud perioodi, mil spordis oli haripunktis steroidide ajastu. Ta pole küll kunagi positiivseid proove andnud, aga paljusid tollaseid olümpiatippe saadavad kahtlused. 2008. aasta olümpial pidi Bolt teatejooksu kuldmedali ära andma, sest ühe võistkonnakaaslase proov oli positiivne.
Owensil, kes võitis 100 meetri jooksu ajaga 10,3 sekundit 1936. aasta olümpial (ühena neljast kuldmedalist, mille ta Berliinis võitis), on jalas nahast jooksukingad. Bolt saab tipptaseme stardipakkudelt kiire stardi, aga Owens peab ise aialabidaga söerajasse „stardipakud“ kaevama.
Owens kasvas üles segregeerunud Ameerikas, kus talle tänapäeva sportlaste hüvesid osaks ei saanud. Berliini olümpiale jõudmiseks veetis ta koos teiste USA sportlastega mitu päeva liinilaevaga üle Atlandi sõites.
Bolti, kes jooksis 2009. aastal 100 meetrit rekordajaga 9,58 sekundit ja eelmisel aastal karjääri lõpetas, peetakse praeguseni maailma kiireimaks meheks. Aga kui palju kiirem ta Owensi-sugustest eelmiste põlvkondade sprinteritest tegelikult oli?
Kui jätta sooritusvõimet parandavate ainete küsimus kõrvale, siis kui kaugele me oleme oma lõputus kiiremini-kõrgemale-kaugemale püüdlemises jõudnud? Ja kuidas täienevad meie teadmised sellest, mil moel tehnoloogia ja uued treeningumeetodid saavad aidata inimvõimete piire nihutada?
Spordiajakirjanik David Epstein näitas 2014. aasta TED-konverentsil, et kui Owens oleks jooksnud samal rajakattel nagu Bolt, oleks ta oma parima 100 meetri ajaga (veidi enne 1936. aasta olümpiat joostud 10,2 sekundiga) võinud olla 2013. aasta MM-i 100 meetri finišis 9,77 sekundiga jooksnud Boltist ühe sammu kaugusel.
Owensi ajaloolistele võitudele järgnenud 80 aastaga on treeningu- ja analüüsimeetodid, tehnika, riietus ja varustus palju edasi arenenud, aidates sportlastel saada paremaks, kiiremaks, tugevamaks ja täpsemaks. Ometi usuvad teadlased, et inimvõimete piirini pole me veel jõudnud.
Peter Weyand juhib Dallases Lõuna Metodistliku Ülikooli liikumisvõimete laborit ja on üks maailma parimaid sprindi biomehaanika eksperte. Tema hinnangul on 100 ja 200 meetri jooksus ning maratonides oluliselt paremaid aegu saavutada täiesti võimalik. Weylandi laboris analüüsitakse kiirkaameraga tehtud videote järgi sprinterite tehnikaid, otsides võimalusi muuta need veel efektiivsemaks – ja kiiremaks. Weyand kuulub Suurbritannia sporditeadlase Yannis Pitsiladise juhitud töörühma, mis keskendub maratonide kahe tunni barjääri purustamisele. (Nike’i samalaadne töö jäi 2017. aastal tulemusteta.) Et aidata sportlastel rekordeid püstitada, uurivad teadlased selliseid tähtsaid valdkondi nagu füsioloogia, toitumine, biomehaanika, meditsiiniline tugi, reaalajas jälgimine ja treeneritöö. Sedasorti teaduslikke teadmisi kasutades saab tulemusi parandada, ütleb Weyand.
Et aidata sportlastel seaduslikul teel sooritusvõime piire nihutada, katsetavad teadlased uusi tehnikaid ja seadmeid, analüüsivad sooritusi uutel meetoditel ning jälgivad sportlaste toitumist ning füüsilist ja vaimset tervist.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti juulinumbrist.
