Jõuline, provotseeriv, häiriv, lummav geenius Picasso
Tema teekond imelapsest ikooniks tõi ilmsiks tema meisterlikkuse sügavuse ja selle taga oleva rahutu suurvaimu.
On hommik enne New Yorgi Christie’si oksjonimaja „Impressionistliku ja moodsa kunsti õhtu“ müüki, ja äkki – seal see ongi.
Rockefeller Centeris asuvas oksjonimajas, kohe sissepääsu juures rändab kahe mustas riietuses töötaja käte vahel mööda koridori Pablo Picasso meeleolukas geomeetriline portree „Kössitav naine (Jacqueline)“.
Sel 1954. aasta oktoobris Lõuna-Prantsusmaal maalitud lõuendil on kujutatud Jacqueline Roque, Picasso 27-aastane armuke ja tulevane naine, käed põimitud ümber rohelistest ja lilladest kolmnurkadest lapiseeliku. Tollal 72-aastane Picasso maalis „Kössitava naise“ üheainsa päevaga, ja sellest tulvavad esile jõulised pintslitõmbed, paksud värvid, ohjeldamatud kujundid, nihkes silmad ja tagurpidi nina. Jacqueline’i keha raamib kuldne valgus. Üles riputamatagi püüab see maal pilku.
Õhtul alustab oksjonipidaja Adrien Meyer oksjonit alghinnast 12 miljonit dollarit (10 mln eurot), ja hind kerkib kiiresti, kui kaks Christie’si esindajat peavad oma anonüümsete klientide nimel võistupakkumisduelli, olles nendega telefoniühenduses. Selg sirge ja pea ette kallutatud nagu pekaarit luuraval jaaguaril, pendeldab Meyer kahe vahet, kuni üks neist annab märku lüüasaamisest. Lõpuks kinnitab ta haamrilöögiga võiduhinna: 32,5 miljonit dollarit (26,3 mln eurot).
Jahmatav, aga mitte üllatav. Ligi pool sajandit pärast surma on Picasso endiselt lummav, segadusse ajav, ahvatlev ja provotseeriv. Oma kunstnikupõlve alguspäevist peale purustas Picasso oma murtud nägude ja killustatud perspektiividega meie kõige elementaarsemat arusaama maailmast. Ta töötas aplalt, leiutades endale alatasa uusi stiile (tema sinine ja roosa periood, Aafrika periood, kubistlik ja sürrealistlik periood), luues tuhandeid skulptuure, joonistusi, oforte, keraamilisi esemeid ja maale. Nii nagu Albert Einstein nägi ette gravitatsioonilainete olemasolu kosmoses, nägi Picasso ette meie maailmas tekkivaid lainetusi ammu enne meid endid.
Picasso poeg Claude istub Genfis oma elutoas rohekaskollasel diivanil ja mõtiskleb isa teoste mõju üle. „Ta hävitas pidevalt kõike, millega me harjunud olime, ja lõi kõigi jaoks uue nägemuse,“ ütleb ta.
Kuidas areneb inimene vastsündinust suurvaimuks? Kuidas saab üksainus hing muuta seda, kuidas me näeme? Inimesena oli Picasso kaootiline. Talle meeldis tsirkuses elu ja härjavõitlustel surm. Ta võis olla nii lärmakas kui ka vaikne, nii hell kui ka domineeriv. Ent juba varajasest lapsepõlvest imelapsena kuni oma elu lõpuaastateni, mil ta maalis musketäre ja matadoore, näis Picasso olevat määratud olema suur kunstnik, tema geeniuseks saamise teekond oli sama kindlalt paigas nagu värv lõuendil. Olemas olid kõik elemendid: perekond, mis kasvatas temas loojakirge, intellektuaalne uudishimu ja sihikindlus, suhtlusringkonnad, mis teda inspireerisid, ja õnn sündida ajal, mil teaduses, kirjanduses ja muusikas ilmunud uued ideed kannustasid tema loomingut ning massimeedia tulek lennutas ta kuulsusse. Erinevalt loovgeeniustest, kes surid noorelt – Sylvia Plath 30-, Wolfgang Amadeus Mozart 35-, Vincent van Gogh 37-aastaselt – elas Picasso 91-aastaseks. Tema elukaar oli mitte ainult külluslik, vaid ka pikk.
Pablo Picasso sündis 1881. aasta 25. oktoobril Hispaanias Malagas nii loiu lapsena, et kardeti surnult sündi. Teda elustati, nagu Picasso ise rääkis, pahvaku suitsuga tema onu Salvadori sigarist. Praegu pakatavad kunstniku lapsepõlve märgilised paigad selles päiksepaistelises Vahemere-äärses linnas elujõust. Santiago kirikus, kus Picasso imikuna püha veega ristiti, laulab koor „Tõotuse laulu“ muusikalist „Mees La Manchast“. Mercedi väljak, kus kunstnik kritseldas kodumaja ees tolmu sisse oma esimesed joonistused, kihab turistidest, kes soovi korral tellivad kohvikutest 12-eurost hamburguesa’t nimega Picasso. Tänavakividele laskuvad tuvid, vastu randa loksub Alborani meri, ja Malaga tänavatel liigub endiselt mustlasi, samasuguseid nagu need, kes õpetasid noorukese Picasso nina kaudu sigaretti suitsetama ja flamenkot tantsima.
Kunstniku pojapoeg Bernard Ruiz-Picasso rüüpab Malaga Picasso muuseumi õuel punasest tassist teed ja arutleb, kuidas need varajased mõjutused kujundasid Picasso kunsti. Tema sõnul on Malagas kõik läbi imbunud ajaloost ja sensuaalsusest. Picasso kodupinnal põrkusid tsivilisatsioonid: Foiniikia, Rooma, juudi, mauri, kristlik ja hispaania kultuur. Õhku täitsid aroomid. Bernard osutab ühele apelsinipuule ja räägib, et Picasso sai inspiratsiooni puuviljade värvist, Hispaania jakarandapuid ehtivatest lilladest õitest ning beežidest ja valgetest kividest, millest on ehitatud 11. sajandi kindlus Alcazaba, mis kõrgub muuseumist vaid mõne sammu kaugusel Gibralfaro mäekünkal.
„Ta pidas meeles kõik need aistingud, kõik need pildid, kõik need lõhnad ja värvid, ning need toitsid ja rikastasid tema aju,“ ütleb Bernard, kes muuseumi koos oma ema Christine Ruiz-Picassoga asutas, täites sellega vanaisa soovi (muuseum avati 2003. aastal).
Geeniuse kasvatavad peaaegu alati vanemad ja õpetajad, kes toetavad ja toidavad suurvaimu algeid. Picasso ema Mar?a Picasso López palvetas, et ta saaks poja, ning jumaldas oma esmasündinud last. „Ta ema armastas teda sõgedalt,“ ütleb Claude Picasso, kes on oma isa kunstivarade seaduslik haldaja. Algusest peale suhtles väike Pablo kunsti kaudu, joonistama hakkas ta juba enne rääkima õppimist. Tema esimene sõna oli piz, lühivorm sõnast lapiz ehk pliiats. Nii nagu helilooja Mozartil, oli ka Picassol samal alal tegutsev isa – José Ruiz Blasco oli maalikunstnik ja oma poja esimene õpetaja. „Ta oli oma isa kõigi aegade parim õpilane,“ ütleb Claude. Picasso oli alles laps, kui tema meisterlikkus hakkas isa oma ületama. „Isa võis olla poja andest mitte ainult hämmingus, vaid kohkunud,“ arvab Bernard.
Selline aukartuse ja hirmu segu pole imelaste puhul sugugi ebatavaline. „Sõna prodigy [’imelaps’] tuleb ladina sõnast prodigium, mis kannab millegi ootamatu, aga ka soovimatu ja võib-olla ohtliku tähendusvarjundit,“ ütleb imelapsi pikka aega uurinud David Henry Feldman. Imelapse võimed on juba enne noorukiiga edasijõudnud täiskasvanu tasemel, ta mängib Ludwig van Beethoveni klaverisonaate või lahendab keerulisi matemaatikaülesandeid, kui mõned tema eakaaslased õpivad alles hüppenööriga hüppama. „See raputab su maailmapilti,“ ütleb Feldman.
Kust selline varajane võimekus tuleb? Imelapsi on vähe, sellepärast on raske uurimiseks usaldusväärset valimit kokku saada, aga Bostoni Kolledži kunstipsühholoogia labori juhataja Ellen Winner on leidnud enda uuritud imelastel mitu ühist põhiomadust. Varaküpsed kunstnikud on väga hea nägemismäluga, panevad erakordselt hästi tähele detaile ning oskavad eakaaslastest aastaid varem realistlikult joonistada ja sügavusillusiooni luua. Winneri arvates on neil lastel kaasasündinud anne, mida tõukab tagant „raevukas tung olla meisterlik“ – nii tugev kirg, et nad tunnevad sisemist sundi joonistada või maalida, kus aga vähegi võimalik.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti mainumbrist.
