Meie ja Nemad ehk kuidas lahendada konflikte
Meil on sünnipärane kalduvus Meid Neist eristada ja iseenda rühma eelistada. Kas teadus saab pakkuda lahendust?
Hoolimata paljudest erinevustest olid Solomon Igbawua ja Dahiru Bala lähedased sõbrad. Nende sõprus algas siis, kui nad olid koolipoisid ning lippasid edasi-tagasi Igbawua küla ja Bala asula vahet, mis jäi sealt kõigest paar kilomeetrit eemale. Nad uskusid, et nende sõprus kestab elu lõpuni.
Nüüdseks 40-aastane turske ja laia rinnaga Igbawua on kristlane ja kuulub tivide hulka, kes on sajandeid Ida-Nigeeria Benue osariigi lainjatel rohelistel tasandikel põldu harinud. 42-aastane vibalik Bala on hausast muslim. Tema rahvas, tihedalt põimunud hausad ja fulbed, elatub Lääne-Aafrikale omaste sooniliste pikasarveliste veiste karjatamisest. Paljudes kohtades külvavad sellised erinevused – rahvuse, usu, keele, kultuuri ja poliitilised erinevused – surma. Minu ja nende meeste kohtumispaigast mõnisada kilomeetrit põhja pool sõdib Boko Haram kõigi vastu, kes ei jaga tema arusaama islamist. Mujal Lääne-Aafrikas ja kaugemalgi peavad karjused ja põllumehed vägivaldset võitlust ressursside pärast. Ja kõikjal maailmas on veel paljud rühmad (hõimud, rahvused, religioonid, sektid) haaratud muudesse konfliktidesse.
Igbawua kodukülas Zongos ega Bala külas Daudus polnud seda alles hiljuti siiski juhtunud. Mehed rääkisid mulle, et enamiku nende eluajast jagus head maad kõigile. Kui loomad ka tallasid vahel põllumehe põldu või karjus avastas, et tema tee oja äärde on uue taraga läbi lõigatud, leidus ikka mõni viis sedasorti tülide lahendamiseks. „Siin valitses rahu ja kooskõla,“ ütleb tivi Elizabeth Anyom.
Ent kui kahest sõbrast said mehed, kellel olid juba endal lapsed, oli Benue elanikkond kasvanud. Kliima soojenedes jäid põhjapoolsemad maad kuivaks, mis ajas rohkemaid karjuseid lõuna poole. Häid maid jäi väheks. Üha sagedamini avastasid põllupidajad, et loomad on hävitanud nende saagi, ning karjused leidsid oma karjateid tõkestamas tarad ja värskelt külvatud põllud. Põllumeeste suhted karjustega, hausade-fulbede ja teiste rühmadega, polnud enam pingevabad.
Zongo ja Daudu elasid ikkagi oma rahulikku ühist igapäevaelu. Mitte keegi ei arvanud, et siin võib tekkida konflikt, ütleb Igbawua naine Katrin.
Ja siis see tekkis.
2014. aastal lahvatas kahe kogukonna vahel kriis. Hõimude, uskude ja kultuuride eraldusjoontest said müürid, ja valel pool müüri olemine võis saada saatuslikuks. Levisid kuulujutud, siis tulid rüüsteretked ja kättemaksu-rüüsteretked. Hävitati põllusaake, tapeti loomi. Tivide küla pandi põlema. Mehi ja naisi sai surma.
Igbawua ja Bala rääkisid, et nemad kedagi ei rünnanud, aga kui rühmad on juba kord vaenujalal, siis see tavaliselt ei loe. Kriisi ajal käitus enamik tivi põllumehi, nagu kõik karjused oleksid ühesugused, ja vastupidi.
Kriis muutis inimeste käitumisnorme. Head läbisaamist ei hinnatud, hinnati kättemaksu. „Ma arvasin, et nad ei tohiks võtta õigusemõistmist enda kätesse,“ ütleb Bala. „Aga mul polnud julgust minna seda oma inimestele ütlema.“ Temast ja Igbawuast said põgenikud, kes käisid oma kodus ainult lühidalt ja päevasel ajal, pidevalt valvel varitsuste suhtes.
Seda õnnetut olukorda tuleb ette kõikjal maailmas. Inimesed saavad rassi-, usu- või kultuurierinevustest hoolimata aastakümneid, isegi sajandeid üsna hästi läbi. Siis äkki pole naabrid enam need, keda sa austad või õhtusöögile kutsud, kellega teeneid vahetad või abiellud. Kunagised tuttavad näod on nüüd Nemad, Teised, Vaenlane. Selles rühmade kokkupõrkes kaob individuaalsus ning haihtub empaatia ja usaldus. See võib juhtuda Nigeerias karjuste ja põllumeeste vahel või Prantsusmaal või USA-s sünnijärgsete kodanike ja immigrantide vahel. Olukorrad on väga erinevad, ja need erinevused on olulised. Aga seda on ka probleemide ühine põhjus: inimesed on kõikjal „identiteedist hullunud“, nagu on sõnastanud evolutsioonipsühholoog John Tooby. Me ei saa sinna midagi parata: me oleme sünnist saati programmeeritud Meil ja Neil vahet tegema. Ja me eelistame paratamatult Meid (mõnikord alateadlikult), eriti siis, kui tunneme end ohustatuna.
Sama omadus on mõistagi ka paljudel teistel loomadel, sipelgatest lõhede ja makaakideni. Mida aga teised loomad peaaegu iialgi ei tee: nad ei muuda oma rühmatajumusi ega -käitumist. Linnud ja mesilased jäid oma hõimu juurde, kui jugoslaavlastest said sõdivad horvaadid, serblased ja bosnialased. Ainult inimesed – hutud ja tutsid – võisid pärast aastasadu rahumeelselt kodumaa jagamist otsustada, et nad ei ole enam kaasmaalased. Ainult inimesed saavad minna ühtse ameerika rahva tundelt üle tundele, et nad on lõhestunud konservatiivseteks punasteks ja liberaalseteks sinisteks osariikideks.
See, et me suudame muuta oma tajumusi, annab ka mõningat lootust, sest see võimaldab inimestel liikuda suurema ühtsuse, rohkema õigluse, rahulikuma ühiskonna poole. Nigeerias ja kõikjal mujal maailmas lapivad grupikonfliktidest lõhki rebitud kogukonnad end uuesti kokku, saades selles abi üllatavast kohast: inimpsüühikat uurivatelt teadlastelt. Toledos, Indianapolises ja teistes USA linnades aitavad teadlaste meetodid parandada ka kogukondade suhteid politseiga.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti aprillinumbrist.
