Astronaudid sinise klaaskuuli lummuses ja 13 olulist fakti Maa kohta
Kosmosest avanevat ülevat pilti Maast võib olla raske kirjeldada. Aga need astronaudid üritavad.
Lõviosa jooksul inimkonna ajaloost on olnud võimatu panna Maad kosmilisse perspektiivi.
Olles oma bioloogiliste vajaduste ja gravitatsiooni kammitsais, ei saa me lihtsalt astuda Maalt maha, Maa kohale ega Maast eemale. Enamikule meist on Maa paratamatult suurem kui elu. Veel nüüdki, kui inimene on käinud ligi kuus aastakümmet kosmoses, on ülivähesed lennanud orbiidile ja näinud Päikest Maa kumera horisondi tagant piilumas. Alates 1961. aastast on selle üleva elamuse saanud kõigest 556 inimest. Veel vähem inimesi, vaid 24, on näinud Maad kaugusse vajumas ning aina pisemaks ja pisemaks jäämas, kuni ta on vaevu käekella numbrilaua suurune. Ja vaid kuus on viibinud ihuüksi teisel pool Kuud, purjetanud meie planeedi vaatest ära lõigatuna põhjatul tähtedega kirjatud merel.
Kosmoselend on oma olemuselt läbi ja lõhki ebaloomulik asi. On ju meie füsioloogia arenenud edukalt toimima just siin planeedil, mitte kosmoses. Võib-olla sellepärast ongi astronautidel vahel raske Maa kosmosest nägemise elamust kirjeldada.
Itaallasest kosmoselenduri Luca Parmitano sõnul pole meil veel kujunenud sõnu, mis kosmoselennu tegelikkust ehedalt edasi annaksid. Sõnadel, mida ritta seades tänapäeva inimesed suhtlevad, on tähendus ja varjund paratamatult piiratud, vali sa mis tahes keel (Parmitano räägib viit keelt). Ja kuni 20. sajandi keskpaigani polnudki tarvidust väljendada, mida tähendab näha meie planeeti kosmoseruumi pööraselt ürgses kõiksuses. „Me lihtsalt ei mõtle kosmoselennu kategooriates,“ ütleb Parmitano.
Maa nägemine kosmosest võib muuta inimese maailmapilti. USA astronaut Nicole Scott lendas kaks korda kosmosesüstikuga Discovery ja naasis tugeva tungiga luua seda vaadet kujutavaid kunstiteoseid. Kanada kosmoselendur Chris Hadfield ütleb, et Maa orbiidil tiireldes tundis ta planeedi inimestega tugevamat sidet kui iial varem.
Kathy Sullivan, kellest sai 1984. aastal Ameerika esimene avakosmoses viibinud naine, tuli tagasi alalise aukartusega nende keeruliste süsteemide vastu, mis üheskoos teevad Maast nii ebatõenäolise oaasi. „Nende lendudega kasvas minus tõeline motivatsioon ja soov neid vaateid mitte lihtsalt nautida ja pildistada, vaid ka planeedi ja inimkonna teenistusse rakendada,“ ütleb ta.
Pärast NASA-st lahkumist juhtis Sullivan kolm aastat USA riiklikku ookeani- ja atmosfääriametit, järgides orbiidil tiirlevate satelliitide robotsilmade abiga oma kutsumust. Tema sõnul on Maa ülalt vaadates nii lummavalt kaunis, et ta ei väsi iial seda vaatamast.
Isegi kui meil sõnadest puudu tuleb, võib üksainus ülaltpoolt tehtud pilt meie koduplaneedist muuta miljonite inimeste vaateid.
„2018. aastal täitub selle kuulsa pildi tegemisest 50 aastat. „Maatõus“ andis tõuke keskkonnakaitseliikumisele. Milliseid kursiparandusi tuleks meil nüüd teha, et jõuda sajanda aastapäevani?“ küsib USA astronaut Leland Melvin. Praegu töötab ta koos teiste kosmoselenduritega välja uusi lahendusi, kuidas planeedi ökoloogilist tervist ja inimkonna vajadusi tasakaalus hoida ning astronoomide kogemustele tuginedes aidata inimestel oma eluviisi kestlikumaks muuta.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti märtsinumbrist.
