Kui hästi läheb metsiku looduse kuningriigil
Falklandi saared, Lõuna-Atlandis asuv üksildane saartekobar, mida tuntakse enim lammaste ja kunagise lühisõja järgi, on elav õppetund looduskaitse jõust.
Saarestiku ühe kõrvalisema saare Steeple Jasoni kaljusel rannikul avaneb võrratu vaatepilt, mis täidab mind aukartusega. Rannajärsakul pesitseb üle 440 000 mustkulm-albatrossi – maailma suurim selle liigi koloonia. All rannal käratsevad kaljupingviinid. Alati sihikindlad randkarakaarad otsivad endale kõhutäiteks pingviinitibusid või raipeid.
Siinses külmas vees elab Lõuna-Ameerika merikarusid, mõõkvaalu, kirjudelfiinikuid, lõunadelfiine ja põhjavaalu. Ujun vee all läbi suursuguse pehmelt õõtsuva lehtadrumetsa. Minu kohal teevad kiireid sööste eeselpingviinid, merilõvid tihedalt kannul. Merepõhja on rivistunud vöödikvähid, sõrad püsti, otsekui valmistuksid lahinguks.
Selline pilt sobib siia hästi: olen ju Falklandi saartel, kus sõda on tavaline teema. See rohkem kui 700 saarest ja laiust koosnev umbes 3200-pealise hõreda elanikkonnaga saarestik jääb ligikaudu 400 kilomeetri kaugusele Argentina rannikust, aga kuulub Suurbritanniale. Saarestik on läbi aegade olnud riikide – Prantsusmaa, Hispaania, Argentina ja Suurbritannia – vahel tüliõunaks ning kannab nähtavaid sõja arme. Viimane konflikt lahvatas 1982. aastal, kui saari Malviinide nime all endale nõudleva Argentina sissetungist puhkes lühike, aga intensiivne kokkupõrge Suurbritanniaga. Siiani on kahjutuks tegemata üle 20 000 maamiini, maastikku risustavad põlenud helikopterid, ja Ida-Falklandil tegutseb endiselt Briti kuningliku õhuväe lennuväli.
Ent hoolimata kõigist konfliktidest – ja laialdasest lambakasvatusest – näevad saared välja üllatavalt utopistlikud. Nii rikkumatut ökosüsteemi, toitainerikkast ookeaniveest vihmadega piserdatud mägedeni, olen oma ligi kolmekümne fotograafiaasta jooksul kohanud harva.
Steeple Jasonit ja naabersaart Grand Jasonit, mis mõlemad on sõjast puutumata, võib ehk pidada saarestiku suurimateks edulugudeks. Neil muidu asustamata saartel sõid ligi sada aastat järjepanu rohtu lehmad ja lambad, kuni üks Briti linnuhuviline saared 1970. aastal ära ostis. Ta tegi neist erakaitseala, ja taimestik hakkas taastuma. 1990. aastatel ostis saared New Yorgi riskifondihaldur Michael Steinhardt, ning 2001. aastal kinkisid tema ja ta naine Judy saared looduskaitseühendusele Wildlife Conservation Society, kes neid praeguseni omab ja haldab. Teadlasi ja turiste lubatakse Jasonitele ainult hoolika järelevalve all.
Kiire edasikerimine nüüdsesse aega, ja kõikjal mu ümber on näha, kui tõhusalt loodus suudab taastuda.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti veebruarinumbrist.
