Jahmatav tõde: sind jälgitakse kõikjal!
Nad jälgivad sind ja kõike muud siin planeedil. Tehnika ja meie kasvav nõudlus turvalisuse järele on teinud meist kõigist jälgitavad. Kas privaatsus hakkab jääma vaid mälestuseks?
Ühel laupäevahommikul poole üheteist paiku kihutavad kaks meest mopeedidel mööda Põhja-Londoni Islingtoni linnaosa Upper Streeti poetänavat. Oma kiivrite, kinnaste ja nahktagidega meenutavad nad pigem hullumeelseid kujusid mingist videomängust kui inimesi. Nad nõeluvad kamikazelikul kiirusel autode vahelt läbi ja kahekorruseliste busside ümbert mööda, pannes juhid võpatama. Nad teevad tiheda liiklusega tänaval esirattatõsteid ja kiireid kaheksaid. Aga ikkagi paistab neil mõttes olevat midagi eesmärgipärasemat kui lõbusõit.
Kolme-nelja minuti pärast pööravad nad Upper Streetilt järsult ära ühele vaiksele ja rohelisele elumajadega puiesteele. Nad hüppavad kõnniteeservast üles, suretavad mootori välja, tulevad mopeedidelt maha, kiivrid veel peas, ja jäävad pikalt juttu ajama. Millest nad räägivad, teavad ainult nemad ise. Aga on midagi, mida need mehed tõenäoliselt ei tea: vähem kui kaks kilomeetrit eemal jälgivad neid ühest akendeta ruumist kaks teist meest.
„Nad liiguvad,“ ütleb Sal Ericule.
Need kaks meest istuvad Islingtoni videovalvesüsteemi juhtimiskeskuse hallide seinte, hallide vaipkatete ja ühegi kaunistuseta ruumis teineteisest kolm meetrit eemal pika juhtpuldi taga. Sal on keskealine, Eric paarkümmend aastat noorem. Mõlemal on seljas argised kontoririided. Nad ei lobise sõnagi niisama. Kui kaks mopeedimeest minema lipsavad, tipib Sal midagi oma arvuti klaviatuuril, mispeale tema ekraanile ilmub 10. kaamera pilt. Ja seal nad jälle ongi, mööda Upper Streeti tuiskamas. Kui nad Sali vaateväljalt kaovad, leiab Eric nad kähku 163. kaameraga üles. Ta suumib pildi tagapool sõitvale mopeedile, kuni selle numbrimärk on loetav.
Sal teatab raadio teel politseijaoskonda: „Meil on siin kaks kahtlast mopeedi Upper Streetil kimamas.“
Meeste ees on üüratu, 16 monitorist koosnev ekraan, mis näitab otsepilti Islingtoni 180 kaameraga videovalvevõrgust. Nähtavate märkide järgi on see laupäevahommik võrdlemisi rahulik. Nädala algusepoole oli üks noormees kusagil korteris surnuks pussitatud, ja üks teine mees oli end Archway Roadi viaduktilt ehk sünge hüüdnime järgi enesetapusillalt surnuks hüpanud. Õhtupoolikul hakkavad kaamerad tundide kaupa näitama Finsbury pargist panoraampilti 35 000 festivalikülalisest, et otsida taskuvargaid, purjus mürgeldajaid ja muid pisipätte.
Hetkel aga on mopeedimehed Islingtonis ainus sündmus. Ning kuigi Sal ja Eric, kes on teinud seda tööd vastavalt 15 ja neli aastat, jälgivad oma jahisaaki ühest kaamerast teise monotoonse tõhususega, on peaaegu silmaga näha, kuidas nende pulss kiireneb. Sest nad usuvad, et mopeedimehed kuuluvad jõukudesse, mis on juba üle aasta Islingtonis nuhtluseks olnud. Jõuguliikmed napsavad jalakäijatelt nutitelefone ja müüvad need mustal turul maha. Seda juhtub siin ligi 233 000 elanikuga linnaosas umbes 50 korda nädalas.
Asjasse pühendamatule aga võib mopeedimeeste kuriteolt tabamise väljavaade tunduda peaaegu ebaolulisena. Minul on hoopis põnev vaadata lihtsalt vaatemängu kahest inimesest, kellel ei paista olevat aimugi, et neid igal sammul jälgitakse. Võib-olla on nad kurjategijad. Võib-olla sotsiopaadid. Meie jälgiv pilk neile küsimustele kindlat vastust ei anna. Kindel on ainult see, et meie näeme neid, aga nemad meid mitte. Nagu jahipüssi sihikule võetud hirv, ei näita mopeedimehed mingeid märke, et neid miski ähvardab. Nii on nad üdini kaitsetud.
Sama päeva õhtul istun mõni kilomeeter eemal Londoni edelaosas Vauxhalli metroojaama lähedal ühes haagiskontoris. Minu kõrval on sõbraliku olekuga noormees, keda hüütakse Haz’iks. Meie ees on reas mitu videomonitori, mis näitavad pilti kahele läheduses asuvale ööklubile suunatud kümnest kaamerast.
Haz käib siin iga kuu paaril nädalavahetusel. Ööklubid Lightbox ja Fire tahavad vältida oma klientide narkotehingutest tulenevaid juriidilisi probleeme ning on sellepärast palganud mobiilsete videovalvesüsteemide operaatori ja endise politseiniku Gordon Tyermani, kes on saatnud oma töötaja Hazi rahval silma peal hoidma. Aeg-ajalt märkab mõni klubikülaline kaamerat ja näitab seepeale Hazile keskmist sõrme või paljast rinda. Üldiselt aga on tuhanded klubisse sisenevad ja sealt väljuvad noormehed ja neiud Hazile meelelahutajateks enese teadmata.
„See on kõige parem, kõige põnevam töö, mis mul on siiani olnud,“ kiidab Haz. „See on nii ettearvamatu. Kõik on vaikne, ja siis äkki puhkeb kaklus.“
Haz istub haagises kümme tundi järjest, silmad klubikülalistel. Kui ta näeb märke, et võib minna narkotehinguks või kakluseks, annab ta klubi turvatöötajatele käsisaatja teel märku. Teda hämmastab, kui ebadiskreetsed võivad narkodiilerid turvameeste kohalolekust hoolimata olla, oma silmanähtavalt punnis sokkide ja teatraalsete üleandmistega. „Me küsime neilt: „Kui loll saab inimene olla?“, ja nemad üritavad näidata,“ naerab ta.
Täna õhtul narkotehinguid ega kaklusi pole, on ainult purjus noorte juhuslikud lollused. Nad vaaruvad käe alt kinni hoides keset sõiduteed. Nad käperdavad üksteist. Nad oksendavad kõnniteele. Nad hakkavad ootamatu üksi jäämise peale nutta tihkuma. Haz kinnitab, et ta on selle tööga omandanud hindamatuid oskusi, aga tegelikult on oskused, mida ta siin lihvib, põhiliselt Vauxhalli nähtamatu vabaaja-antropoloogi omad.
„Valvekaamerast näed asju, mis panevad su mõtlema, et see pole täiskasvanu käitumine,“ imestab ta. „Nad kipuvad unustama, kes nad on.“
Aga kas nad kipuvad tõesti unustama, kes nad on? Või nad kipuvad lihtsalt unustama, et keegi võib neid jälgida?
1949. aastal, mil Euroopas varitses autoritaarsuse oht,avaldas Briti romaanikirjanik George Orwell oma düstoopilise meistriteose „1984“, kust jäi kõlama sünge hoiatus: „Suur Vend jälgib sind.“ Kui ärevaks tegev see mõte ka polnud, oli tolleaegne „jälgimine“ iganenult piiratud ettevõtmine. Selsamal, 1949. aastal tõi üks Ameerika firma turule esimese valvekaamerasüsteemi. Kaks aastat hiljem, 1951. aastal tutvustas Kodak aukartusest haaratud üldsusele oma kaasaskantavat Brownie filmikaamerat.
Tänapäeval jagatakse või talletatakse internetis üle 2,5 triljoni pildi aastas, rääkimata kõigist neist miljarditest fotodest ja videotest, mida inimesed endale hoiavad. 2020. aastaks on ühe sidefirma hinnangul 6,1 miljardil inimesel telefon, millega saab pildistada. Samal ajal müüakse üheainsa aasta jooksul hinnanguliselt 106 miljonit uut valvekaamerat. Rohkem kui kolm miljonit pangaautomaati üle maailma hoiavad klientidel kaameraga silma peal. Teede ja tänavate kohal ripub kümneid tuhandeid numbrituvastuskaameraid, millega püütakse kiiruseületajaid või parkimisnõuete rikkujaid või, nagu Suurbritannias, jälgitakse kuriteos kahtlustatavate minekuid ja tulekuid. Järjest rohkemate kehakaameraga inimeste hulka, kelle üle küll arvestust ei peeta, kuuluvad nüüd mitte ainult politseinikud, vaid ka haiglatöötajad ja teised, kes ei ole õiguskaitseametnikud. Peale selle vohavad isiklikud jälgimisseadmed – kokkupõrgete salvestamiseks mõeldud pardakaamerad ja ratturite kiivrikaamerad, pakivaraste püüdmiseks mõeldud kaameraga uksekellad -, mis on hoogsalt tungimas paljude linnaelanike igapäevaarsenali. Veel raskemini kokku loetavad, aga märksa ärritavamad on miljardid kodanikest nende endi teadmata näotuvastusseadmetega tehtud pildid, mida hoitakse õiguskaitseorganite või era-andmebaasides, mille üle meil pole peaaegu mitte mingit kontrolli.
Need on kõigest sellised jälgimisseadmed, mida me näeme.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti veebruarinumbrist.
