Aafrika novaatorid valmistavad mandrit ette digihüppeks
Räniorust inspiratsiooni saanud noored ettevõtjad toovad mustale mandrile elu muutvaid uuendusi.
2004. aastal kõndis üks õbluke ja lühinägelik poiss Keenias Engineeri külas – mis on nime saanud selle järgi, et kunagi pidas keegi inglane seal remonditöökoda – mööda sealsest ainsast printimisputkast ning talle jäi silma miski, mida ta eales varem polnud näinud: arvuti.
Poiss vaatas, kuidas arvuti omanik selle klaviatuuri taob. Lähemale nihkudes nägi ta printerit paberit välja sülgamas. Undava masina kõrval seistes jõllitas poiss lummatult sõnu ja arve, mis kuidagimoodi olid arvutist lehtedele jõudnud. Peaaegu teismeline Peter Kariuki oli leidnud oma saatuse.
Peteri vanemad, kes elatusid kapsa- ja kartulikasvatusest, hakkasid muretsema, et poiss veedab liiga palju aega printimisputkas. Engineeris ei olnud kellelgi ligipääsu internetile. Vaid vähestel oli elekter majapidamises. Tehnikabuum oli midagi kauget ning jutud sellest, kuidas mingid luidrad prillidega poisid leiutavad riistvara või kirjutavad programme ning saavad 30-ndates pururikkaks, ei olnud veel Engineeri jõudnud. Peter oli sellegipoolest otsekui ära tehtud. Kui ta sai tänu algkooli suurepärastele hinnetele sisse mainekasse Maseno kooli (mille vilistlaste seas on ka Barack Obama isa), andis üks õpetaja Peterile arvutiklassi võtmed, kus tal oli võimalus öö otsa programmeerida.
2010. aastal sõitis 18-aastane arvutiäss Rwandasse Kigalisse. Kariuki leidis tööd pealinna ühistranspordi automaatpiletisüsteemi väljatöötajana. Ehkki Kigali oli üks Aafrika puhtamaid ja väikseima kuritegevusega linnu, oli selle ühistransport hädine nagu kogu ülejäänud mandril. Et bussid (õigupoolest pigem mikrobussid) kippusid katki minema, olid ülerahvastatud ning venisid kui teod, sõitis enamik tööle mototaksojuhtidega, kelle hulljulgus on kurikuulus. Terves Sahara-taguses Aafrikas hakkavad liiklusõnnetused surma põhjustajana aidsile ja malaariale vähehaaval kannule jõudma – ning Kariuki on näinud politsei statistikat, mille järgi 80 protsendi Kigali liiklusõnnetuste puhul on asjasse segatud mootorratas. Need faktid köitsid Kariuki ja tema toanaabri, Kanadast pärit ning samuti idufirma loomisest mõtteid mõlgutanud ülemäära suurte punaste raamidega prillidega Barrett Nashi tähelepanu. Lülitanud õhtul oma sülearvutid välja, jalutasid Kariuki ja Nash läbi Kigali punaste laternate rajooni ühte välibaari, kus nad Primuse õlut juues vaevasid oma pead põhimõttelise küsimusega: kuidas pakkuda Kigalis Uberi-sarnast mototaksoteenust, mis oleks tõhus, soodne ja ohutu?
Kariuki ja Nash tutvustasid oma kontseptsiooni idufirmadele stardiraha leidmiseks mõeldud veebisaidile postitatud videos. Üks Ameerika riskikapitalisti Sean O’Sullivani asutatud kiirendigrupp võttis nendega meili teel ühendust ning tegi ettepaneku osaleda Iirimaal Corkis toimuvas kolmekuises mentorlusprogrammis ning lubas, et kõik kulud kaetakse. Teinud kindlaks, et tegu pole mingi petuskeemiga, panid Kariuki ja Nash töö juures lahkumisavaldused lauale. Kui Kariuki sellest oma vanematele rääkis, lohutasid nad end, et 22-aastasel on küllalt aega, et varajasest läbikukkumisest toibuda.
2015. aasta kevadel naasid Kariuki ja Nash Kigalisse, kaasas enda kontseptsioonile mõeldud tarkvara, millele nad olid nimeks pannud SafeMotos. Kui nad mototaksode selga ronisid, kogunesid taevasse vihmapilved. Mõlemad sõidukid ajasid kesk vihmavalingut teineteisega võidu mäest üles, samal ajal kui nende ees liikunud veokijuht lõi oma masinale sisse tagurpidikäigu. Kariuki lendas mootorrattalt maha. Tulemuseks oli vigastatud põlvekeder, kolm hammast suust väljas ning moondunud huul. Hiljem, kui Kariuki suu korda teinud kirurg talt õnnetuse kohta uuris, rääkis Kariuki talle, et tema mootorrattajuht oli teinud liiklusõnnetuse.
„Ma näen seda kogu aeg,“ ohkas arst ja jätkas Kariuki kokkuõmblemist. Kariuki suutis kuidagi naeratada. Tema turuanalüüs SafeMotosi tarvis oli valmis.
Esialgseks rahastuseks 126 000 dollarit saanud Rwanda idufirma on praegu Aafrika esimene ja suurim mootorrataste sõidujagamisteenuse ettevõte. Firma teeb koostööd üle 400 litsentseeritud ja hoolsa jälgimise all tegutseva Kigali mototaksojuhiga, kes tänavu teevad tõenäoliselt umbes 800 000 sõitu. 2017. aasta brutosissetulekuks ennustatakse 1,1 miljonit dollarit. „Mina unistan sellest,“ ütles Kariuki mulle hiljuti ühe Kigali uue sädeleva hotelli – mida seal leidub rohkesti – katuseterrassil, „et Kigalist saab meie kindlus, mida keegi ei suuda vallutada – ning sealt liigume me edasi kümnesse teise linna.“
Engineeri uhkuseks on digiettevõtjad, kelle eesmärk on Sahara-tagust Aafrikat tundmatuseni muuta. Nende esiletõus langeb kokku mobiiltelefonide levikuga üle kogu mandri, samuti kiire internetiühenduse saabumisega – mis veel aastakümne eest oli suuremas osas Aafrikas haruldane. Mõne viimase aastaga on sellistesse riikidesse nagu Keenia, Rwanda, Nigeeria ja LAV liikunud kümneid miljoneid dollareid lääne riskikapitali. Selle tulemuseks on terve põlvkond novaatoreid, kelle kodus küpsenud ideed võivad nii nagu SafeMotos parandada teiste aafriklaste elujärge.
Hoolimata paljudest Aafrika üleüldist arengut pärssivatest poliitilistest ja sotsiaalmajanduslikest takistustest ei tohiks asjade selline käik üllatada. „Meie planeedil kasvab vaid ühe mandri rahvaarv kiiremini kui kõigi teiste oma ning tõenäoliselt see kasv aina kiireneb,“ ütleb Rwanda arenguameti peastrateeg Steve Mutabazi. „Ma olen jälginud Aasia riike suure kadedusega ning üks on selge: kui arenevas piirkonnas on piisavalt palju ökosüsteemi edendavaid inimesi, saab investeerimine sellesse piirkonda kõva hoo sisse. Aafrika on praegu selles faasis,“ lisab Mutabazi.
Aafrika hiline sisenemine digimajandusse annab mõned konkurentsieelised. Tal on kasu Räniorus (Silicon Valley) saavutatud edust ja tehtud vigadest. Tema rahvastik on teiste mandrite omast noorem. Tema turg on sisuliselt uudismaa. Tema suuresti kasutamata tööjõud on montaažitehastele tulus perspektiiv. „Vaadake, kuidas Hiina ja India omavahel elektroonikaturul konkureerivad,“ ütleb Keenia endine info- ja kommunikatsiooniministeeriumi alaline sekretär ning nüüdne Nairobi Ülikooli ärikooli ettevõtluse professor Bitange Ndemo. „Indiast saab peagi ülemaailmne elektroonikaseadmete tootmiskeskus. Kuidas? Seal on nii palju noori, kellel pole peaaegu midagi teha, nii et nad saavad asju toota peaaegu mitte millegi eest. Missugune teine manner saab teha sama? Aafrika.“
Ndemo oli juhuslikult üks esimesi keenialasi, kes kasutas oma kodumaa tehnikapotentsiaali reklaamimiseks hüüdnime Ränisavann (Silicon Savannah). Nüüd ütleb ta, et kogu kiidulaul on asja eest. Tänu Keenia ettevõtte M-Pesa 2007. aastal käivitatud uuenduslikule mobiilse rahaülekandesüsteemile võivad mobiiltelefoni kasutavad aafriklased nüüd sularaha kontole panna ja välja võtta paljudes kauplustes, ilma et peaksid külastama panka või sularahaautomaati. Mobiilimaksetega tasutakse ka elektri eest, mis pärineb päikesepatareidest, mille võrguvälist energiat pakkuvad ettevõtted on paigaldanud ilma elektrita majapidamistesse. Uber on Ida-Aafrika linnades osa igapäevaelust, samuti selle kodumaised konkurendid.
Terves piirkonnas leviv moodne tehnika võimaldab inimestel osta internetis toidukaupu, rõivaid ja muid tarbeid. Rakendus iCow aitab karjakasvatajail oma karju hallata. Üks teine rakendus Kytabu võimaldab kehvemini varustatud koolide õpilastel ja õpetajatel rentida mobiilseadmetes kasutamiseks õpikuid. Majanduslik kitsikus on küll ebameeldiv asi, kuid Aafrikas on see inimesed leidlikuks muutnud. Carnegie Melloni Ülikooli Kigali filiaali asedirektor Michel Bézy märgib: „Kui meil teiega on midagi vaja, ostame selle Amazonist. Külas aga peavad nad selle ise leiutama. Näen seda oma tudengite pealt. Nad on siin palju loomingulisemad.“
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti detsembrinumbrist.
