Piirissaar kahe maailma piiril
Piirissaar on märgilise tähendusega pisike põnev saar, mis asub kultuuriliselt ja geograafiliselt täiesti kahe maailma piiril. Peipsi järves Suurjärve ja Lämmijärve piiril madalal künnisel paiknev saareke sai Piirissaare nime tõenäoliselt pärast Venemaa ja Rootsi vahel 1721. aastal sõlmitud Uusikaupungi rahulepingut, mil saar jäi kahe kubermangu piirile.
Piirissaare esmamainimine leidis aset juba 1370. aastal, mil Pihkva kroonikas kirjeldati Tartu piiskopi ja Pihkva tüli ning selle käigus mainiti ka Piirissaart (tollal Žalatško). Hiljem on kirjalikes allikates märgitud saare nimeks veel ka Porka, Solsar, Klitsaar. Püsiasustus tekkis saarele 18. sajandil, kui saarele asusid elama Venemaalt kirikureformi eest pakku läinud vanausulised. Eestlastest elanikkonna moodustasid peamiselt Vene tsaariarmee 25-aastase teenistuse eest pagenud. Nii on Piirissaar olnud eestlaste ja venelaste koduks juba aastasadu ning vaatamata usulistele erinevustele on ikka hästi läbi saadud.
Saare pindalast ligi 90% moodustab Peipsi keskmisest veetasemest vaid 1-2 meetrit kõrgemale ulatuv madalsoo. Kõrgem on üksnes männimetsaga kaetud saare idaosa, kus paiknevad ka Piirissaare kolm küla: Piiri (vene keeles Meža), Tooni ja Saare (vene k Želatšek). Saare loodeosas oli veel neljaski, Porka küla, kuid 1862. aasta suur torm sundis inimesed sealt põgenema, jättes nende elumajad vetevalla võimusesse. Lainete hävitustöö on Piirissaart aja jooksul aina väiksemaks kulutanud: kui 1796. aastal oli saare pindala veel 20 km2, siis nüüd vaid 7,5 km2. Sellele vaatamata on Piirissaar endiselt Euroopa suuruselt neljanda järve suurim saar.
Saareelanike peamiseks tegevusalaks on aastasadu olnud kalapüük ning köögiviljakasvatus, peamiselt sibulad. Tsaariajast tänapäevani on tööka saarerahva jõukus sõltunud Venemaa suurte linnade turgudest. Taasiseseisvunud Eesti ajal vähenesid oluliselt just köögivilja müügivõimalused. Ometi sobib Piirissaare mullastik Peipsi sibula kasvatamiseks suurepäraselt – ja sealne sibul pakatab inimesele kasulikest ainetest!
Piirissaare kuulub Ramsari rahvusvahelise tähtsusega märgalana Natura 2000 loodus- ja linnualade hulka. Saare linnustik on liigirikas ja lindude arvukus eriti kõrge rändeperioodil. Märkimisväärne on samuti Piirissaare kahepaiksete liigirikkus – üheteistkümnest Eesti kahepaiksete liigist elab saarel kaheksa. Piirissaare kaitseala liideti 2013. aastal koos Emajõe Suursooga ühtseks Peipsiveere looduskaitsealaks.
Saare ajalugu ja eluolu on põnev. Sealne vanausuliste kogukond ning tööstusest puutumatu ja haruldustest tulvil loodus kutsuvad huvilisi neid väärtusi avastama. Hoidmist väärib ka saare asustust iseloomustav vanausulistele omane arhitektuuristiil. Mandri ja Piirissaare vahel sõidab praamlaev “Koidula”, mis väljub Laaksaare sadamast ja toob kohale nii omad kui ka külalised.
Tekst: Külli Kell
Materjal valmis projekti "Elu kahe maailma piiril" raames meie ajakirja ja Lõuna-Eesti Leader tegevusgruppide koostöös.
