Hollandi ime - tilluke riik toidab maailma
Uus põllumajandushiid Holland muudab meie maaharimisviise.
Hollandi põllumees Jacob van den Borne istub Belgia piiri lähedal kartulipõllul sõitva üüratu kartulikombaini kabiinis armatuurlaua ees, mis võiks sama hästi kuuluda kosmoselaevale Enterprise.
Oma kõrgelt juhiistmelt, maapinnast kolme meetri kõrguselt, jälgib ta kaht mehitamata sõidukit - põldudel põristavat juhita traktorit ja õhus tiirutavat nelikopterit -, mis mõõdavad iga taime edenemist ja annavad täpseid andmeid mulla keemilise koostise, veesisalduse, toitainete ja iga taime kasvu kohta, üksiku kartulimugulani välja. Selle täppispõllumajanduse võimsust tõendavad Van den Borne tootmisnäitajad: maailma keskmine kartulisaak hektari kohta on 20 tonni ringis, aga Van den Borne põllud annavad stabiilselt üle 47.
Nii rikkaliku saagi teeb veel tähelepanuväärsemaks bilansi teine pool: sisendid. Ligi kakskümmend aastat tagasi seadsid hollandlased üleriigiliseks eesmärgiks säästva põllumajanduse, võttes hüüdlauseks „Kaks korda rohkem toitu poole väiksema ressursikuluga“. Van den Borne ja paljud teised põllumehed on 2000. aastaga võrreldes tervelt 90 protsenti vähendanud peamiste kultuuride kasvatamise veekulu. Kasvuhoonetaimede viljelemisel ei tarvita nad enam peaaegu üldse pestitsiide, ning Hollandi linnu- ja loomakasvatajad kasutavad 2009. aastaga võrreldes tervelt 60 protsenti vähem antibiootikume.
Veel üks põhjus Hollandit imetleda: Holland on väike ja tiheda asustusega riik, kus elab üle 500 inimese ruutkilomeetri kohta. Hollandil pole peaaegu ühtki ressurssi, mida on kaua aega peetud põllumajandusliku suurtootmise vältimatuks eelduseks. Ometi on riik maailmas ekspordimahult teine toidu eksportija, jäädes alla üksnes USA-le, mille pindala on 270 korda suurem. Kuidas küll hollandlased seda teinud on?
Õhust vaadates ei sarnane Holland ühegi teise peamise toidutootjaga, vaid on intensiivselt haritavate põldude lapitekk, kus enamik põlde on suurtootmise kohta tillukesed ning vahelduvad sagivate linnade ja eeslinnadega. Riigi põhilistes põllumajanduspiirkondades pole peaaegu ühtki kartulipõllulappi, kasvuhoonet ega sealauta, kuhu ei paistaks mõni pilvelõhkuja, tootmisettevõte või eeslinn. Põllumajanduse ja aianduse kasutuses on üle poole riigi territooriumist.
Maakohtades tundub, nagu laiuksid seal külg külje kõrval hiigelsuured peeglid, mis päikesepaistel helklevad ja öö saabudes hõõgavad kummituslikku valgust. Need on Hollandi eilised kasvuhoonekompleksid, millest mõni võtab enda alla 70 hektarit.
Tänu neile kontrollitud kliimaga põldudele on riik, mis jääb kõigest 1600 kilomeetri kaugusele põhjapolaarjoonest, maailmas esirinnas selliste sooja- ja valguselembeste viljade ekspordis nagu tomatid. Holland on ka maailma suurim kartuli ja sibula eksportija ning kogu köögiviljaekspordi mahult teisel kohal. Üle kolmandiku kõigist maailmas müüdavatest köögiviljaseemnetest on pärit Hollandist.
Nende hämmastavate arvude taga olev ajutrust on koondunud Wageningeni Ülikooli ja Teaduskeskusse (WUR), mis asub Amsterdamist 80 kilomeetrit kagus. Seda peetakse maailma parimaks põllumajanduse teadusasutuseks ning see on ka arvukate põllumajandustehnoloogia idufirmade ja katsefarmide piirkonna Food Valley kese. Nimi Food Valley (Toiduorg) on sihilik paralleel California Silicon Valleyga ja vihje Wageningeni rolli sarnasusele Stanfordi Ülikooli kuulsa rolliga akadeemilise teaduse ja ettevõtluse ühendamisel.
WUR-i taimeteaduste teaduskonda juhtiv Ernst van den Ende on Food Valley sidusa tegutsemise kehastus. Hipsterikohviku barista moodi vaba olekuga van den Ende on tunnustatud teadlane, ülemaailmne autoriteet taimepatoloogia alal. Ent ta ütleb: „Ma pole lihtsalt ülikooli dekaan. Pool minust juhib taimeteaduste teaduskonda, aga teine pool juhib üheksat äriüksust, mis teevad teadust kommertsalustel.“ Ainult selle tandemiga, teaduse ja äri huvisid ühendades on võimalik ees ootava raske ülesandega toime tulla, väidab ta.
Raske ülesandega? „Otse ja ilustamata öeldes peab planeet järgmise neljakümne aasta jooksul tootma rohkem toitu, kui on viimase 8000 aasta jooksul tootnud kõik põllumehed kokku,“ ütleb van den Ende.
Põhjus on selles, et 2050. aastaks elab Maal nüüdse 7,5 miljardi asemel 10 miljardit inimest. Kui põllumajanduses ei õnnestu saagikust tohutult suurendada ning samal ajal vee ja fossiilkütuste kulu oluliselt vähendada, võivad miljard või enamgi inimest nälga jääda. Näljast võib saada 21. sajandi kõige pakilisem probleem, ja Food Valley visionäärid usuvad, et on leidnud sellele innovatiivseid lahendusi.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti septembrinumbrist.
