Erkki Peetsalu: Külm dušš
Mõni irvhammas võib meie juulinumbri esikaant vaadates küsida, kas teadlased on käima lükanud järjekordse jääkuubiku väljakutse, mida nägime alles mõne aasta eest levimas sotsiaalmeediast massidesse. Jah, vastab tõele. Seekord pole aga tegemist ämbritäie jääkuubikute pähe kallamisega ühele inimesele, vaid lõunamandri suuruse jääkilbi kaela kallamisega kogu inimkonnale. Ilma naljata.
Liustikuteadlased ütlevad, et Antarktika sulab kiiremini, kui seni arvatud. Optimistlike prognooside kohaselt tõuseb merevee tase meie koduplaneedil 2100. aastaks vähemalt ühe meetri võrra, pigem kaks. Kuid inimkond seisab silmitsi täiesti reaalse ohuga, et sulab kogu lõunamandrit kattev jää. Isegi kui kõik riigid lõpetaksid kasvuhoonegaaside emissiooni kohe praegu, jätkuks Maa atmosfääri soojenemine veel tükk aega samamoodi.
Geoloogid on leidnud minevikust vihjeid, mida tulevik võib tuua. 125 000 aastat tagasi, kui Maa oli praegusest vaid veidi soojem, ulatus meretase 6,5–8 meetrit kõrgemale. Ligi kolme miljoni aasta eest, kui atmosfääri süsinikdioksiidisisaldus oli viimati sama suur nagu praegu ja temperatuur nagu ennustatakse aastaks 2050, ulatus meretase kuni 21 meetrit kõrgemale.
Ehkki halvim stsenaarium paistab jäävat veel kaugesse tulevikku, tuleks selle tõeks saamisel hüljata paljud rannikualad ja suurlinnad üle maailma. „Süütenöörile on tuli otsa pandud. Me lihtsalt jookseme ringi ja kaardistame, kus kõik pommid asuvad,“ kommenteeris olukorda üks glatsioloog.
Kesksuvises puhkuselõõsas tundub täiesti kohatu kõnelda ees ootavast üleilmsest kriisist – tahaks sellest kõigest puhata. Paraku pole kuhugi põgeneda ja tegelikult ei tule kunagi ka paremat aega, et ümber hinnata inimtegevuse mõju planeedi Maa tervisele. Ja kellel veel kui mitte National Geographicul jaguks tahet panna inimesi mõtlema nii ebapopulaarsele teemale nagu kliimamuutus ja sellega kaasnevad ohud. Isegi kui globaalne jääkuubiku väljakutse on pöördumatu protsess, saame olla sellest teadlikud, et teha muutusi oma mõttemaailmas ning elukorralduses.
Seda eriti pärast Donald Trumpi populistlikku otsust taganeda kliimaleppest, mis mõjus hoolivale maailmakodanikule kui külm dušš.
Kellel veel kui mitte National Geographicul jaguks tahet panna inimesi mõtlema nii ebapopulaarsele teemale nagu kliimamuutus ja sellega kaasnevad ohud.