Teadlased uurivad, miks me valetame?
Näputäis tõtt võib küll olla parem kui sületäis valet, aga valelikkus ja ebaausus on inimesel loomuses.
1989. aasta sügisel võttis Princetoni Ülikool esmakursusele vastu noormehe nimega Alexi Santana, kelle elulugu oli jätnud vastuvõtukomisjonile erakordselt sügava mulje.
Ta polnud saanud õieti mingit ametlikku haridust. Noorukiea oli ta veetnud peaaegu täiesti omal käel, elades Utah’s õues, karjatades lehmi, kasvatades lambaid ja lugedes filosoofiat. Mojave kõrbes jooksmas käies oli ta treeninud end pikamaajooksjaks.
Ülikoolilinnakus sai Santanast kiiresti omamoodi staar. Tal läks ka õppetöös hästi, peaaegu kõigis ainetes sai ta A-sid. Tema vaikne olek ja ebatavaline taust andsid talle mõistatusliku veetluse. Kui üks toanaaber Santanalt küsis, kuidas tema voodi on alati nii täiuslikult üles tehtud, vastas Santana, et magas põrandal. Tundus igati loogiline, et inimene, kes on veetnud suure osa elust õues magades, ei armasta voodit.
Ent Santana lugu oli kokku luisatud. Umbes poolteist aastat pärast tema ülikooli astumist tundis üks naine temas ära kellegi, keda ta oli kuus aastat tagasi California Palo Alto gümnaasiumis tundnud Jay Huntsmanina. Seegi polnud aga tema õige nimi. Lõpuks said Princetoni ametnikud teada, et tegelikult on ta 31-aastane James Hogue, kes oli kandnud Utah’s vanglakaristust varastatud tööriistade ja jalgrattaosade omamise eest. Ta viidi Princetonist minema käeraudades.
Sestsaadik on Hogue’i mitu korda varguses süüdistatuna vahistatud. Kui ta mullu novembris Colorados Aspenis varastamise eest vahi alla võeti, üritas ta esitleda end kellegi teisena.
Inimkonna ajalugu kubiseb Hogue’i-sugustest osavatest ja vilunud valetajatest. Paljud on kurjategijad, kes sepitsevad valesid ja punuvad petuskeeme, et saada ebaausat tulu – nagu tegi aastaid finantsist Bernie Madoff, pettes investoritelt välja miljardeid dollareid, kuni tema Ponzi-skeem kokku varises. Osa on poliitikud, kes valetavad, et tulla võimule või võimust kinni hoida. Selle kuulus näide on Richard Nixon, kes eitas igasugust rolli Watergate’i skandaalis.
Vahel valetatakse selleks, et upitada enda kuvandit – see motivatsioon võib ehk kõige paremini seletada president Donald Trumpi tõestatavalt valet väidet, et tema ametisse vannutamise tseremoonial käis rohkem inimesi kui president Barack Obama esimesel ametisse astumisel. Inimesed valetavad pahategude varjamiseks, nagu tegi Ameerika ujuja Ryan Lochte 2016. aasta suveolümpia ajal, väites, et teda rööviti bensiinijaamas relvaähvardusel, kui tegelikult oli ta koos võistkonnakaaslastega pärast pidu purjuspäi vandaalitsenud ja sattunud vastamisi relvastatud turvameestega. Elu on näidanud, et isegi akadeemilises teaduses, maailmas, kus enamik inimesi on pühendunud tõe otsimisele, leidub terve trobikond kelme, nagu füüsik Jan Hendrik Schön, kelle väidetavad läbimurded molekulaarsete pooljuhtide uurimisel osutusid pettuseks.
Need valetajad said tuntuks, sest nende valed olid nii karjuvad, jultunud või tekitasid suurt kahju. Kuid nad ei ole oma pettustega nii hälbelised nagu võiks arvata. Ebaausus on inimkäitumist iseloomustanud läbi aegade, ning petiste, tüssajate ja ärplevate poliitikute valed on vaid ebatõdede püramiidi tipp.
Tuleb välja, et enamik meist on valetamises väga osavad. Me valetame vaevata, väikestviisi ja suurelt, võhivõõrastele, töökaaslastele, sõpradele ja lähedastele. Valetamise võime on meile sama sügavalt omane nagu vajadus teisi usaldada, mis teeb meist iroonilisel kombel väga viletsad valede äratundjad. Valelikkus on sisse kootud meie põhiolemusse, lausa sedavõrd, et täiesti tõene on öelda, et valetada on inimlik.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti juuninumbrist.
