Milles peitub geniaalsuse saladus?
Mõni vaim on nii eriline, et muudab maailma. Me ei tea, mis täpselt tõstab need erakordsed inimesed kõigi ülejäänute kohale kõrgustesse, aga teadus pakub vihjeid.
Philadelphia Mütteri muuseumis võib näha paljusid ainulaadseid meditsiinilisi eksponaate. Alumisel tasandil hulbivad klaasnõus 19. sajandi Siiami kaksikute Changi ja Engi liitunud maksad. Läheduses saavad külastajad uudistada podagrast tursunud käsi, ülemkohtunik John Marshalli põiekive, president Grover Clevelandi lõualuust eemaldatud vähkkasvajat ja ühe kodusõja sõduri reieluud, milles on ikka veel sees meest vigastanud kuul. Sissepääsu lähedal on aga üks eksponaat, mis äratab võrreldamatut aukartust. Kui vitriini hoolega vaadata, võib näha määrdumisjälgi, mille on jätnud muuseumikülastajad, kes on surunud laupa vastu klaasi.
Ese, mis neid paelub, on väike puust karp 46 mikroskoobipreparaadiga, millest igaühel on näha viiluke Albert Einsteini ajust. Ühe preparaadi kohale asetatud suurendusklaas toob nähtavale umbes postmargisuuruse koetüki, mille graatsilised harud ja käärud meenutavad õhust avanevat vaadet jõe lehtersuudmele. Need ajukoe säilmed lummavad inimesi, kuigi – või ehk kuna – nad ütlevad füüsiku paljukiidetud vaimsete võimete kohta vähe. Teised selle muuseumi eksponaadid kujutavad haigusi ja väärarenguid, millegi viltu läinu tagajärgi. Einsteini aju esindab potentsiaali, ühe erakordse vaimu, ühe geeniuse võimet söösta kõigist teistest ette. „Ta nägi asju teistmoodi kui meie, ülejäänud,“ ütleb külastaja Karen O’Hair, silmitsedes teekarva koeproovi. „Ja ta suutis ta mõelda nähtust kaugemale, asjadele, mida ta ei näinud. Mis on täiesti hämmastav.“
Ajast aega on mõned harukordsed inimesed silma paistnud meteoorina särava panusega mingisse valdkonda. Proua Murasaki oma kirjandusliku leidlikkusega. Michelangelo oma kunstimeisterlikkusega. Marie Curie oma vaheda teadusliku mõtlemisega. „Geenius valgustab oma ajastut otsekui komeet planeetide radu,“ kirjutas Saksa filosoof Arthur Schopenhauer. Mõelgem, milline oli Einsteni mõju füüsikale. Kuigi tal polnud kasutada mingeid muid vahendeid peale tema enda mõttejõu, ennustas ta oma üldrelatiivsusteoorias, et kiirendusega liikuvad massiivsed objektid – nagu üksteise ümber tiirlevad mustad augud – tekitavad aegruumi tekstuuris laineid. Kulus sada aastat, üüratuid arvutusvõimsusi ja ülipeent tehnoloogiat, kuni sellised gravitatsioonilained vähem kui kaks aastat tagasi füüsiliselt tuvastati ning sellega lõplikult tõestati, et tal oli õigus.
Einstein tekitas lausa seaduste tasandil murrangu meie arusaamades universumist. Meie arusaam sellest, kuidas selline vaim nagu tema oma toimib, püsib aga jonnakalt maisena. Mis eristas Einsteini vaimujõudu ja mõtteprotsesse tema kolleegide, kõigest hiilgavate kolleegide omadest? Mis teeb geeniusest geeniuse?
Geniaalsuse lätete üle on filosoofid ammu juurelnud. Varajased Kreeka mõtlejad uskusid, et luuletajatele, filosoofidele ja teistele väljapaistvatele inimestele annab ülendatud võimed musta sapi – ühe neljast Hippokratese välja pakutud kehamahlast – üleküllus, ütleb ajaloolane Darrin McMahon, raamatu „Divine Fury: A History of Genius“ („Jumalik raev: geniaalsuse ajalugu“) autor. Frenoloogid üritasid leida geniaalsust pea muhkudest, kraniometristid kogusid koljusid – mille seas oli filosoof Immanuel Kanti oma – ning uurisid, mõõtsid ja kaalusid neid.
Mitte keegi neist ei avastanud geniaalsuse üksikut allikat, ja tõenäoliselt seda ei leitagi. Geniaalsus on liiga kirjeldamatu, liiga subjektiivne, liiga kokku laulatatud ajaloo kohtuotsusega, et olla kergesti äratuntav. Ja selleks tuleks liiga paljude omaduste ülimad väljendused lihtsustada inimese üheainsa skaala kõrgeimaks punktiks. Selle asemel võime püüda geniaalsust mõista, harutades lahti keerulisi ja segunenud omadusi (nagu intelligentsus, loovus, visadus ja lihtsalt hea õnn, kui nimetada vaid mõnda), mis omavahel läbi põimununa annavad kokku inimese, kes suudab maailma muuta.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti mainumbrist.
