Ehnaton, Egiptuse esimene revolutsionäär

Vaarao Tutanhamoni isa muutis muistse Egiptuse religiooni, kunsti ja poliitikat, aga tagasilöök mattis tema pärandi. Ometi nähakse teda tänini muutuste sümbolina.

Mõnikord annavad võimsaima kommentaari valitsejale hoopiski need, kes vaikivad.

Ülem-Egiptuses umbes 300 kilomeetrit Kairost lõuna pool asuvas Amarna külas seati ühel hommikul puidust lauale peenikeste, varblaselikult habraste luude komplekt. „Siin on rangluu, siin õlavars, roided ja sääreluud,“ näitab Ameerika bioarheoloog Ashley Shidner. „See siin oli umbes pooleteise- või kaheaastane laps.“

Luustik kuulus lapsele, kes elas Amarnas enam kui 3300 aastat tagasi, mil asula oli Egiptuse pealinn. Linna rajas vaarao Ehnaton, kes koos oma naise Nofretete ja poja Tutanhamoniga on pakkunud tänapäeva inimestele sama suurt huvi kui kõik teised muistse Egiptuse tegelased. Siinne tundmatu luustik kaevati aga välja tähistamata hauast. Luud annavad tunnistust alatoitlusest, mida Shidner ja teised on märganud kümnete Amarna laste säilmete puhul.

„Kasvupeetus sai alguse umbes seitsme ja poole kuuselt,“ ütles Shidner. „Just sel ajal hakatakse minema rinnapiimalt üle tahkele toidule.“ Paistab, et Amarnas lükati seda paljude laste puhul edasi. „Võib-olla otsustas ema, et toitu pole piisavalt.“

Kuni hiljutise ajani näisid Ehnatoni alamad olevat ainsad inimesed, kellel tema pärandi asjus sõnaõigust polnud. Teistel oli nii mõndagi öelda vaarao kohta, kes valitses umbes aastatel 1353–1336 e.m.a ning üritas muuta Egiptuse religiooni, kunsti ja valitsusviisi. Ehnatoni troonijärglaste kommentaarid tema valitsusajale olid enamjaolt salvavad. Isegi Tutanhamon, kelle lühike valitsusaeg on tekitanud uudishimu sellest ajast saadik, kui 1922. aastal avastati tema hauakamber, andis välja dekreedi, milles kritiseeris isa võimuajal valitsenud tingimusi: „Maa oli hädas, jumalad olid selle hüljanud.“ Järgneva dünastia ajal nimetati Ehnatoni kurjategijaks ja mässajaks ning vaaraod hävitasid tema skulptuure ja pilte, üritades teda ajaloost sootuks kustutada.

Tänapäeval, pärast seda, kui arheoloogid Ehnatoni taas avastasid, on arvamus temast kaldunud teise äärmusesse. 1905. aastal kirjeldas egüptoloog James Henry Breasted valitsejat kui „esimest indiviidi inimkonna ajaloos“. Breastedi ja paljude teiste jaoks oli Ehnaton revolutsionäär, kelle ideed, iseäranis usk ainujumalasse, tundusid olevat oma ajast kaugel ees. Arheoloogilisi tõendeid on alati leidunud nii napilt, et lünkade täitmisel tuleb otsida abi kujutlusvõimelt. Dominic Montserrat, kelle raamat Ehnatonist kannab alapealkirja „Ajalugu, fantaasia ja muistne Egiptus“, märkis, et me võtame tihtipeale muistsetest aegadest pärit laialipudenenud tõendid ja sätime need kokku jutustuseks, mis tundub meie maailmas arusaadav. Me teeme seda selleks, „et saaksime seada mineviku olevikuga vastamisi justkui peegli“.

See tänapäevane peegel on näidanud Ehnatoni väga erineva inimesena. Vaaraod on kujutatud algkristlase, rahumeelse keskkonnakaitsja, avaliku homoseksuaali ning totalitaarse diktaatorina. Tema kuvandisse on ühtviisi õhinaga suhtunud nii natsid kui ka afrotsentristlik liikumine. Vaaraod on oma loomingus kajastanud nii Thomas Mann, Naguib Mahfouz kui ka Frida Kahlo. Kui Philip Glass kirjutas kolm ooperit visionäärlikest mõtlejatest, koosnes tema kolmainsus Albert Einsteinist, Mahatma Gandhist ja Ehnatonist. Sigmund Freud kaotas kord teadvuse keset tulist vaidlust Šveitsi psühhiaatri Carl Jungiga selle üle, kas Egiptuse vaarao oli ülemäära armastanud oma ema. (Freudi diagnoosi järgi põdes Ehnaton Oidipuse kompleksi peaaegu tuhat aastat enne Oidipust.)

Arheoloogid üritasid alati sellistele tõlgendustele vastu seista, kuid peamised pildikillud olid puudu. Suur osa Amarna uurimisest on keskendunud eliitkultuurile: kuninglikule skulptuurile ja arhitektuurile ning tähtsate ametnike hauakambritest leitud raidkirjadele. Aastaid lootsid teadlased, et neil avaneb võimalus uurida lihtinimeste matmispaiku, teades, et Amarnale antud põgus aeg – 17 aastat – tähendas, et kalmistu võimaldaks haruldast pilguheitu tollasele igapäevaelule. Ent alles 2000. aastate alguses suudeti ümbritseva kõrbeala üksikasjaliku uurimise käigus lõpuks leida tõendeid nelja kalmistu kohta.

Pärast seda avastust tegid arheoloogid ja bioarheoloogid kõige suuremal kalmistul ligi kümme aastat väljakaevamisi ja analüüse. Koguti vähemalt 432 inimese luustikest koosnev valim, ning leiud olid sünged. Haudade puhul, kus lahkunu vanus oli teada, oli 70 protsenti inimestest surnud enne 35. eluaastat ning kõigest üheksa inimest elasid arvatavasti vanemaks kui 50. Üle kolmandiku maetutest surid enne 15-aastaseks saamist. Laste kasvumustrid olid peetunud tervelt kahe aasta jagu. Paljud täiskasvanud olid kannatanud selgrookahjustuste all, mis bioarheoloogide arvates annab tunnistust, et inimesed olid üle töötanud – võimalik, et uue pealinna ehitamise tõttu.

2015. aastal jätkas meeskond töid teisel, Amarnast põhja pool asuval kalmistul, kust kaevati välja 135 inimese säilmed. Kalmistul välitöid juhtiva Austraalia arheoloogi Anna Stevensi sõnul täheldasid arheoloogid matmispaikade juures peagi midagi iseäralikku.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti mainumbrist.