Muinasaegsed kalmed Saaremaal: uued arheoloogilised leiud
Septembris 2023 lõpetas arheoloogide meeskond Saaremaa põhjarannikul Tornimäe küla lähedal kahe nädala pikkuse väljakaevamise. Kolmest kalmest, mida kohalikud talupidajad olid pikka aega pidanud looduslikeks kivihunnikuteks, tuli välja üle kolmekümne esemega kalmukompleks. Peaaegu iga leitud nuga, hõbeehe ja muld on kõnelnud eraldi lugu sellest, kuidas siinsed inimesed tuhat aastat tagasi surma, järelelu ja aupaklikkust mõistsid.
Enamik leide pärineb viikingiajastu lõpust ja varakeskaegsetest kihtidest, umbes 11. sajandi teisest poolest kuni 13. sajandi alguseni. See periood jääb ajastusse, kui kirjalikud allikad Saaremaa kohta on hõredamad kui Skandinaavias või Novgorodis, mistõttu iga kiviplaadi all puhkav ese on otsene tunnistaja selle kohta, mida uskusid ja hindasid tollased kogukonnad.
Kalmete struktuur ja matmisviis
Tornimäe kalmekompleks koosneb kolmest kivikalmetest, millest kaks on ovaalsed ja üks peaaegu ring. Kõrgus maapinnast ulatub poolest meetrist kaheteistkümneni sentimeetrini. Kiviplaadid on asetatud tihedalt, neid on kohalikust lubjakivist ning üksikud graniidist, mis on tõenäoliselt toodud mõne kilomeetri kauguselt rannikult. Kiviplaatide all paljastusid lamedate kividega kaetud haualaamad, mõne all täheldati ka põlenud luid ja söetükke.
Üks kalme sisaldas kolme kihti. Iga kiht oli kaetud eraldi kivikihiga. See viitab mitmetele matustele sama kalme sisse pikema aja jooksul. Põletusmatuste jäänused on segatud muldkihiga, milles leidub söetükke ja väikesi luufragmente. Põletamata luid leiti vaid kahe kalme alumisest kihist, mis tähendab, et hilisemas faasis võis kogukond liigelda pigem põletusmatuste poole.
Ühes kalmes avastati teise kihi all väike savikausike, mille servadel oli ornamendi jäänuseid. See annab aimu, et matusele kaasa pandi toit või jook. Kauss oli paigutatud täpselt kalme keskmesse. Teiste kalmetega võrreldes oli see ainus, kus leiti nii palju orgaanilist materjali nagu sõelumata tuhk ja põlenud puit.
Esemed ja nende tähendus
Kõige rohkem tähelepanu on pälvinud viis hõbedat spiraalehte, mille läbimõõt jääb kahe kuni kolme sentimeetri vahele. Spiraalid on keterdatud peenest hõbetraadist, mis viitab kohalikule käsitööoskusele. Sarnaseid spiraalehiseid on leitud ka Lääne-Eesti teistest kalmistest, näiteks Muhust ja Hiiumaalt, kuid Saaremaa näited on peenema töötlusega. Spiraalid võidi kanda juustes, riidekaunistusena või isegi sõrmedes. Kõik viis spiraalehist leiti samast kihist, mis lubab oletada, et need kuulusid ühele inimesele või olid matusekingitus.
Lisaks spiraalidele leiti kolm raudset noatera, millest ühe peal on säilinud puukäepideme jäänused. Noad on tööriistad, mida kasutati igapäevaselt. Nende kaasapanemine matustesse näitab, et neid peeti vajalikuks ka surmajärgses olemasolu. Ühe noa teras on kahelt poolt teritatud, mis on ebatavaline. Tavaliselt oli viikingiaegne nuga teritatud ainult ühelt poolt. See detaili võib viidata spetsiaalsele funktsioonile, näiteks ohverdamisrituaalile või sümboolsele tähendusele.
Kaks väikest pronksist sõlge leiti erinevatest kalmetest. Üks neist on kolmnurkse kujuga ja selle pinnal on sisselõigatud lihtne geomeetriline muster. Teine on U-kujuline, pealt kaunistatud paralleelsete joonekestega. Sõled on tüüpilised Läänemere idakalda leiumaterjalis, kuid nende täpne valmistamise koht on raske kindlaks teha. Sõlge kasutati riiete kinnitamiseks ja staatuse näitamiseks. Pronks oli odavam materjal kui hõbe, kuid siiski väärtuslik piisavalt, et seda matusesse kaasa panna.
Kronoloogia ja kihistus
Radiokarbonanalüüs neljas proovikohast annab Tornimäe kalmete vanuseks ajavahemiku 1050 kuni 1230 pKr. See tähendab, et kalmeid kasutati ligikaudu kahesaja aasta jooksul. Esimesed matused toimusid hilisviikingiaegsel perioodil, viimased juba varakeskajal, kui Saaremaa oli juba lõimunud Läänemere kaubavõrgustikesse ja kokkupuutesse ristiusu levikuga.
Kõige varasemad matused on kalme alumistes kihtides. Seal domineerivad põletamata luud ja vähem esemeid. Ülemistes kihtides on vastupidi rohkem põlenud luid ja rohkem metallehiseid. See muutus võib peegeldada kultuurilist nihet, kus põletusmatused muutusid populaarsemaks või kus matmisrituaalid said keerukamaks.
Kaks kalmest sisaldasid kolme kihti, üks ainult kahte. Kolmekihiliste kalmetega on tegu siis, kui sama perekond või kogukond kasutas sama kohta generatsioonide lõikes. Igal uuel matusel lisati uus kivikiht ja uued esemed. Selline praktika on teada ka teistest Lääne-Eesti kalmistest, kuid Saaremaa näited on eriti selgelt kihistunud. See annab võimaluse jälgida, kuidas aja jooksul muutusid matmiskombed ja esemekultuur.
Võrdlus teiste Lääne-Eesti kalmistutega
Saaremaa kalmed ei ole isoleeritud nähtus. Sarnaseid kivikalmeid on avastatud Muhus, Hiiumaal, Lääne-Nigulas ja Pärnumaal. Kõik need piirkonnad jagavad sarnaseid matmisviise ja esemekategooriaid, kuid igal piirkonnal on ka oma eripärad. Näiteks Muhu kalmetest on leitud rohkem savinõusid, Hiiumaalt aga rohkem pronksist sõlgi. Saaremaa eristub hõbedate spiraalehiste suurema arvuga ja põletusmatuste suurema osakaaluga hilisemates kihtides.
Muhu kalmetes on täheldatud, et matused on paigutatud tihedamalt ja kivikalmete kõrgus on väiksem. Saaremaa kalmetes on rohkem ruumi üksikute matuste vahel ja kivikiht on paksem. See võib viidata sellele, et Saaremaa kogukondadel oli rohkem ressursse või et nad pidasid matmiskoha monumentaalsust olulisemaks.
Arheoloogid on varem uuendanud nägemust viikingitest, tuues esile, et see ei olnud homogeenne kultuur, vaid paljude kohalike variatsioonide kogum. Saaremaa leiud kinnitavad seda pilti. Kuigi saarel oli kindlasti kontakte Skandinaaviaga, on kohalik matmiskultuur selgelt oma joonistega. Viikingiaeg Saaremaal on Skandinaavia kultuuri koopia, vaid iseseisva arengu ja kohalike traditsioonide tulemus.
Kuidas leiud muudavad ajaloolist pilti
Enne Tornimäe väljakaevamisi oli Saaremaa viikingiaegse matmiskultuuri kohta teada vähem kui teiste Lääne-Eesti piirkondade kohta. Enamik varasemaid leide oli juhuleiud või väikesed päästeväljakaevamised. Tornimäe annab esimest korda tervikliku pildi sellest, kuidas ühes kogukonnas matmisviisid aja jooksul muutusid ja kuidas esemekultuur kajastab nii kohalikke kui ka laiemaid Läänemere kontakte.
Spiraalehiste leiud näitavad, et hõbedaga oli võimalik kaubelda ja seda töödelda kohalikul tasemel. See viitab sellele, et Saaremaa ei olnud lihtsalt perifeeria, vaid aktiivne osaleja Läänemere kaubavõrgustikes. Hõbe tuli tõenäoliselt Skandinaaviast või Novgorodist, kuid spiraalide valmistamine toimus kohalikult.
Põletusmatuste sagenemise hilisemates kihtides võib olla seotud ristiusu levikuga. Kuigi Saaremaa ristiti ametlikult 13. sajandi alguses, võis uus usk juba varem mõjutada matmisviise. Põletamine võis olla viis säilitada vanu tavasid uue usulise surve all või vastupidi, viis, kuidas kohaneda uute mõjudega. Täpset seletust on raske anda, kuid muutus on selge ja dokumenteeritud.
Mis saab leitudest edasi
Kõik leitud esemed on nüüd Tallinna ülikooli arheoloogiakeskuse kogus. Spiraalehised ja sõled lähevad konserveerimisele, kuna hõbe ja pronks on aja jooksul oksüdeerunud. Konserveerimine võtab tavaliselt mitu kuud. Pärast seda plaanib meeskond esemed eksponeerida Saaremaa muuseumis, et kohalikud elanikud saaksid näha, mis nende kodukoha pinnase alt välja tuli.
Luufragmendid saadetakse DNA-analüüsi. Eesmärk on teada saada, kas kalmetes puhkavad inimesed olid omavahel suguluses ja milline oli nende päritolu. Varasemates Lääne-Eesti kalmete uuringutes on DNA-analüüs näidanud, et kohalikud kogukonnad olid geneetiliselt üsna homogeensed, kuid neil oli ka kontakte Skandinaavia ja Ida-Euroopa populatsioonidega. Tornimäe analüüs lisab sellele pildile uue detaili.
Väljakaevamismeeskond plaanib 2025. aastal jätkata töid Tornimäe lähiümbruses. Geofüüsikalised uuringud on näidanud, et läheduses võib olla veel vähemalt kaks kalmekompleksi. Kui need kinnituvad, annab see võimaluse uurida, kuidas üks kogukond kasutas mitut matmispaika samaaegselt ja millised olid erinevused eri kalmete vahel.
Faktid
- Tornimäe kalmetes leiti viis hõbedat spiraalehist, kolm raudnoatera, kaks pronkssõlge ja üks savikausike.
- Radiokarbonanalüüs annab kalmete vanuseks ajavahemiku 1050 kuni 1230 pKr.
- Kõige vanemad matused sisaldasid põletamata luid, hilisemad põlenud luid ja rohkem metallehiseid.
- Sarnaseid kivikalmeid on leitud Muhust, Hiiumaalt, Lääne-Nigulast ja Pärnumaalt.
Miks pandi matustesse kaasa noad ja ehted?
Viikingiaegne usk pidas vajalikuks, et surnud inimene saaks järelmaailmas kasutada esemeid, mida ta vajab. Noad olid igapäevased tööriistad, ehted aga näitasid staatust ja kuuluvust kogukonda.
Kas Saaremaal elas viikingeid?
Saaremaa ei olnud viikingite kodu samas mõttes kui Skandinaavia. Siiski oli saar osa Läänemere kaubavõrgustikest ja kohalikud elanikud olid kontaktis viikingikultuuriga. Matmisviisid ja esemed näitavad kohalikke traditsioone, mitte otsest Skandinaavia kolonisatsiooni.
Loe ka: Arheoloogid uuendavad nägemust viikingitest · Mida leidsid arheoloogid Jeesuse jälgi otsides?