Kuidas Eesti sood aitavad võidelda kliimamuutustega

Endine turbakaevandusala Lavassaare lähedal on viie aastaga muutunud märgalaks, kus sügiseti peatuvad tuhanded rändlinnud. Vesi on tagasi, turbasamblad kasvavad ja õhust enam ei tule happelisi lõhnu. See pole juhus.

Sood katavad Eestis üle kümne protsendi pindalast ja nende taastamine on muutunud üheks tõhusamaks viisiks siduda süsinikku ning peatada kasvuhoonegaaside paiskumist. Kuivendatud sood paiskavad õhku aastas miljoneid tonne CO2, taastatud sood aga hakkavad seda uuesti kinni püüdma.

Järgnevalt vaatame, kuidas see protsess toimib, mida taastamine praktikas tähendab ja miks need märgalad on olulised nii kliima kui elurikkuse jaoks.

Miks kuivendatud sood paiskavad kasvuhoonegaase

Kuivendatud soos hakkab turvas lagunema. Tuhat aastat aeglaselt kogunenud taimejäänused puutuvad kokku hapnikuga ja muutuvad süsinikdioksiidiks. Üks hektar kuivendatud sood võib paiskada aastas kuni kümme tonni CO2. Eestis on kuivendatud ligi 200 000 hektarit sood, millest suur osa seisab kasutuseta või on varasema turbakaevanduse tõttu tühjaks jäänud.

Turba lagunemine ei peatu iseenesest. Kui drenaaž on olemas, jätkub protsess aastaid. Mõnel alal on turvas juba nii õhuke, et põhjavesi ei jõua enam pinnale ja maapind vajub. Sellised alad on kliima seisukohalt kõige probleemsemad.

Taastamine tähendab veetaseme tõstmist. Kui turvas on uuesti vee all, lakkab lagunemine. Paiskumine väheneb kiiresti ja mõne aasta pärast hakkab soo taim- ja samblakate uuesti süsinikku siduma. Protsess pole kohene, kuid mõõdetav.

Igal aastal paiskavad Eesti kuivendatud sood õhku umbes kaks miljonit tonni süsinikdioksiidi. See vastab ligi 400 000 sõiduauto aastasele heitkogusele. Arv pole väike.

Kuidas taastamine praktikas käib

Esimene samm on kraavide sulgemine. Vanad kuivendusojakesed tõkestatakse puidust tammidega või muldvallide abil, et vesi jääks alale. Mõnikord piisab lihtsalt kraavide täitmisest. Kui ala on suur, paigaldatakse reguleeritavad paisud, mis hoiavad veetaset stabiilsena ka kuival suvekuul.

Järgmine samm on oodata. Turbasamblad ja sootaimede seemned on tavaliselt juba mullas või tuuakse need lähiümbruse aladelt. Esimesed kasvud ilmuvad juba mõne kuu pärast, kuid tihe samblavaip võib kujuneda kolme kuni viie aastaga. Selleks ajaks on soo veebilanss tasakaalus ja CO2 sidumine alanud.

Mõnel pool on vaja ka pinnase tasandamist. Turbakaevanduse järel jäävad sageli sügavad augud ja kõrged vallid, mis takistavad ühtlast üleujutust. Masinad tasandavad pinnase ja liigvesi levib ühtlaselt. Tulemused on silmnähtavad juba esimesel talvel, kui lumi katab tasase veepinna.

Töö pole odav. Ühe hektari taastamine maksab tavaliselt 500 kuni 2000 eurot, sõltuvalt kraavide pikkusest ja pinnase seisust. Suuremad projektid nõuavad kümnetuhandeid eurosid ja rahastust tuleb otsida nii riiklikest kui Euroopa fondidest. Taotlusprotsess on pikk, kuid tulemused kestavad.

Kui palju süsinikku taastatud sood salvestavad

Täpsed arvud sõltuvad soo tüübist ja taastamise kiirusest. Tavaliselt hakkab taastatud soo siduma 1 kuni 3 tonni CO2 hektari kohta aastas. See ei tundu palju, kuid Eestis taastatud 10 000 hektarit tähendaks kokku 10 000 kuni 30 000 tonni sidumist igal aastal.

Kui arvestada ka kuivendatud alade paiskumise vähenemist, on efekt suurem. Kui kuivendatud hektar paiskab 10 tonni ja taastatud sidumine on 2 tonni, on netokasu 12 tonni hektari kohta. Üle Eesti taastatud alade kogumõju võib ulatuda 200 000 tonnini aastas, mis vastab umbes 40 000 sõiduauto heitkogusele.

Mõõtmised toimuvad tavaliselt kambritega, mis registreerivad gaasivahetust soo pinnaga. Andmed näitavad, et esimestel aastatel võib taastatud soo olla veel nõrk metaani allikas, kuid CO2 sidumine kaalub selle üles. Viie aasta pärast on bilanss selgelt positiivne.

Võrdluseks: üks täiskasvanud mänd sidumine umbes 25 kilogrammi CO2 aastas. Üks hektar taastatud sood teeb sama töö kui 40 kuni 120 männi. Erinevus on selles, et soo jätkab sidumist sajandeid, kui veetase püsib stabiilsena.

Milliseid linnuliike taastatud sood toetavad

Märgalad on peatuspaigad rändelindudele. Eestis on registreeritud üle 150 linnuliigi, kes kasutavad soid pesitsemiseks või puhkamiseks. Nende hulgas on sookurg, soopart, tutt-tiir ja mitmed partlased. Mõned liigid, nagu väike-konnakotkas, on sõltuvad just avatud soomuldadest, kus nad jahtivad roomajaid ja kahepaikseid.

Taastatud soode veepind meelitab ligi ka veelinne. Sinisortsad, viupartlased ja hallhaigrud leiavad toitu madalast veest. Sügiseti võib ühel taastatud alal peatuda mitu tuhat hane- ja pardilindu, kes puhkavad enne edasi lendamist lõunasse.

Elurikkus kasvab kiiresti. Esimesel aastal ilmuvad kiilid ja konnad, teisel aastal liblikad ja kiilikad. Kolmandal aastal on juba tihedam taimestik ja pesitsevad linnud. Iga liik toob kaasa järgmise, kuni tekib tasakaalus ökosüsteem. See on üks põhjusi, miks sookaitse on oluline ka looduskaitse seisukohalt.

Lavassaare alal on viie aasta jooksul loendatud üle 80 linnuliigi. Mõned neist, nagu mustviires ja roo-ritsiklinnu, olid sellel alal varem kadunud. Nüüd on nad tagasi.

Millised takistused taastamist aeglustavad

Üks peamisi takistusi on maavaldus. Paljud kuivendatud alad on erakätes ja omanikud ei pruugi olla huvitatud taastamisest. Mõnikord kardavad naabrid, et soo taastamine tõstab nende kruntidel veetaset või toob kaasa sääsed. Selgitustöö võtab aega.

Teine takistus on raha. Suuremad projektid nõuavad kümnetuhandeid eurosid ja rahastust tuleb otsida nii riiklikest kui Euroopa fondidest. Taotlusprotsess on pikk ja nõuab detailseid plaane, mis tähendab täiendavaid kulusid konsultantidele ja uuringutele. Mõnikord läheb taotlusest teostuseni kaks kuni kolm aastat.

Kolmas takistus on teadmatus. Paljud inimesed ei tea, et kuivendatud sood on kliimaprobleem. Mõnikord arvatakse, et turbakaevandus on majanduslikult vajalik ja sood on lihtsalt kasutamata maa. Tegelikult on taastatud soo pikaajaline kasu suurem kui lühiajaline turbakasum.

Neljas takistus on seadusandlus. Praegu puudub Eestis selge riiklik programm, mis seaks taastamise eesmärgid ja rahastuse järgmiseks kümneks aastaks. Projektid toimuvad sageli juhuslikult, sõltuvalt sellest, millal mõni fond avab taotlusvooru. Süsteemne lähenemine kiirendaks tööd.

Mida saab iga inimene teha

Esiteks, väldi turbapõhiseid aiamuldasid. Turba kaevandamine hävitab soosid ja paiskab õhku süsinikku, mis on sajandeid seal salvestunud. Alternatiivid nagu kompost, kookoskiud või lehtmullas on kättesaadavad ja sageli sama head. Paljud aianduspoed pakuvad juba turbavabaid segusid.

Teiseks, toeta sookaitseprojekte. Mitmed keskkonnaorganisatsioonid koguvad annetusi taastamistöödeks ja korraldavad talguid, kus vabatahtlikud saavad paigaldada tamme või istutada turbasamblaid. Üks päev soos annab selge pildi sellest, kui palju tööd taastamine nõuab.

Kolmandaks, räägi teistele. Kui naaber küsib, miks sood on olulised, jaga konkreetseid numbreid: 200 000 tonni CO2, 150 linnuliiki, miljonid eurod kliimakahjude vältimises. Teadlikkus muudab hoiakuid ja hoiakud muudavad poliitikat.

Neljandaks, külasta taastatud soid. Paljud alad on avatud külastajatele ja rajatud on matkarajad, kust saab jälgida taastumist. Näha oma silmaga, kuidas vesi tagasi tuleb ja linnud ilmuvad, muudab abstraktsed numbrid konkreetseks.

Mida tulevikus oodata

Eesti on võtnud eesmärgiks taastada järgmise kümne aasta jooksul vähemalt 20 000 hektarit soid. See tähendaks 200 000 kuni 240 000 tonni CO2 sidumist aastas, mis on umbes viis protsenti Eesti aastasest heitkogusest. Eesmärk on saavutatav, kui rahastus ja poliitika toetavad.

Euroopa Liidu rohekokkulepe nõuab liikmesriikidelt märgalade taastamist ja pakub selleks rahastust. Eesti saab kasutada neid vahendeid, kuid peab esitama selged plaanid ja näitama tulemusi. Esimesed suured projektid on juba käivitunud ja järgmised aastad näitavad, kui kiiresti töö edeneb.

Taastatud sood on kliimaabinõu. Need on ka puhvrid üleujutuste vastu, filtrid põhjavee puhastamiseks ja elupaigad sadade liikide jaoks. Iga taastatud hektar toob kasu mitmel rindel ja see kasu kestab põlvkondi.

Lavassaare näide näitab, et muutus on võimalik. Viis aastat tagasi oli seal kuiv, lagunenud turbaväli. Täna on seal märgala, kus pesitsevad linnud ja kasvavad turbasamblad. See on tulevik, mida saame valida.

Faktid

• Eestis on kuivendatud ligi 200 000 hektarit soid.
• Üks hektar kuivendatud sood võib paiskada kuni 10 tonni CO2 aastas.
• Taastatud sood hakkavad siduma 1 kuni 3 tonni CO2 hektari kohta aastas.
• Eestis on registreeritud üle 150 linnuliigi, kes kasutavad soosid.
• Turba lagunemine kuivendatud soos võib jätkuda aastaid, kui veetaset ei tõsteta.
• Eesti kuivendatud sood paiskavad aastas umbes kaks miljonit tonni CO2.
• Ühe hektari taastamine maksab 500 kuni 2000 eurot.

Kas taastatud sood on sääskedele hea elupaik?

Jah, kuid sääski on ka looduslikult taastumata soides. Taastatud soode veepind on tavaliselt liikuv ja hapnikuvaene, mis ei soosi kõiki sääseliike. Sääsed on ka lindude ja nahkhiirte toiduks, seega on nad osa ökosüsteemist. Inimeste jaoks tähendab see, et suve õhtutel võib soos olla rohkem sääski, kuid see on märk sellest, et ökosüsteem toimib.

Kui kiiresti taastatud soo hakkab süsinikku siduma?

Esimesed mõõdetavad tulemused ilmnevad 2 kuni 3 aasta pärast, kui turbasamblad on kasvanud ja veetase stabiilne. Täielik sidumisvõime tekib 5 kuni 10 aastaga, sõltuvalt soo tüübist ja taastamise kvaliteedist. Mõnel alal võib protsess olla kiirem, kui lähiümbruses on juba toimivad sood, kust seemned ja eosed levivad.

Kas taastatud sood vajavad pidevat hooldust?

Esimestel aastatel on vaja jälgida veetaset ja kontrollida, kas tammid peavad. Pärast seda toimib soo tavaliselt iseseisvalt. Mõnikord tuleb eemaldada võõrliike, nagu pajud või kadakad, mis võivad levida liiga kiiresti ja varjutada turbasamblaid. Kuid üldiselt on taastatud soo iseseisev süsteem, mis ei vaja inimese pidevat sekkumist.