Eesti sood: 5 kaitseala, mis päästab haruldasi liike

Öösel kostab Endla raba kohal terav kiiks. Sookure hääl kannab kilomeetre kaugusse, aga lind ise on haruldane külaline. Veel kolmkümmend aastat tagasi oli Eestis registreeritud vähem kui kümme pesitsevat paari. Praegu loendatakse üle kuuekümne paari, suur osa neist just kaitsealuste rabade servas.

Sood katavad Eestis üle kümnendiku pindalast. Neist kuulub kaitseala süsteemi umbes 800 ruutkilomeetrit. See ei ole juhuslik piirang. Rabade ja soomassiivide säilimine otsustab, kas elupaik jääb järgmiseks sajandiks merikotka, laulujõgede ja tundrasoorakuliste pesitsusalaks või kaob.

Allpool on viis konkreetset kaitseala, mis katavad erineva iseloomuga soosid ja kannavad kohapeal mõõdetavat koormust. Igaüks neist tegeleb ühe või mitme liigi ellujäämise otsese toetamisega.

Endla looduskaitseala: kuidas raba hoiab vett ja linnuliike

Endla looduskaitseala asub Järvamaal ja Viljandimaal, hõlmates peaaegu 11 000 hektarit. Selle südames on Endla raba, mis on üks Eesti paremini säilinud kõrgsoosid. Raba pinnast koosneb tuhandetest aastatest kogunenud turbalasundist, mis imab sisse ja säilitab suuri hulki vett. Seetõttu toimib kogu massiiv looduslikku veebilansi tasakaalustava süsteemina. Kui turvas hävitatakse või kuivatatakse, kaob see puhvermehhanism ja jõed muutuvad hooajaliselt ettearvamatus.

Siin pesitseb sookurg, kes vajab avatud märgala ja madalat veetaset. Samuti leidub must-toonekurg, roo-ritsiklinnu ja väike-konnakotkas. Kokku on alal registreeritud üle 160 linnuliigi, millest umbes 90 pesitseb. Paljud neist on Eesti Punases Raamatus märgitud ohustatud või vähearvukate hulka. Endla puhul pole tegemist pelgalt nimistuga. Igal kevadel loendatakse pesitsevaid paare ja jälgitakse poegade arvu. Kui viimase kümne aasta jooksul on mõne liigi populatsioon püsinud või kasvanud, on see otsene signaal, et elupaik töötab.

Kaitseala haldus on püstitanud loodusradasid ja vaatlustorne. Need ei ole turistilised lisandused. Rada suunab inimesi konkreetsele teele ja hoiab ära juhuslikku liikumist läbi õrna turbapinna. Torn annab vaatenurga, mis ei häiri maapinnal pesitsevaid linde. Selline korraldus on praktiline kompromiss: inimesed saavad soodi näha, linnud jäävad rahule.

Soomaa rahvuspark: üleujutused kui ökosüsteemi tööriist

Soomaa rahvuspark katab ligi 39 000 hektarit Pärnumaal. Selle nimi tuleneb soode rohkusest. Alal asuvad Kuresoo, Valgeraba, Ördi raba ja Riisa raba ning neid ühendavad lamminiidud ja looduslikud jõed. Soomaa eripära on viies aastaaeg, üleujutusperiood, mis kestab tavaliselt aprillis ja mõnikord ka sügisel. Siis tõuseb vesi üle kallaste ja katab laiad alad, muutes maastiku ajutiseks sisemereks.

See üleujutus pole katastroof. See on ökosüsteemi töörežiim. Vesi kannab toitaineid, uuendab turbapinda ja loob ajutisi veekogusid, kus kudunevad kahepaiksed ja kus toituvad rändeajal veelinnud. Soomaal on registreeritud üle 200 linnuliigi. Nende hulgas on hahk, laululuik, roo-ritsiklind ja sookurg. Kevadine üleujutus tagab, et lammi jääb niiskeks suve alguseni, mis on kriitilise tähtsusega pesitsusperioodil.

Rahvuspargi haldus teeb koostööd kohalike põllumeestega, et säilitada lamminiitude traditsioonilist kasutust. Niitmine hoiab ära võsa leviku ja säilitab avatud elupaiga. See ei ole muuseumitöö. Niitmine on majanduslikult vajalik, sest hein läheb loomade toiduks, ja ökoloogiliselt oluline, sest ilma selleta kasvaks lamm kinni põõsastega ja kaotaks oma väärtuse linnustikule.

Matsalu rahvuspark: rändepeatuskoht ja pesitsusala

Matsalu rahvuspark asub Lääne-Eestis ja hõlmab Matsalu lahe, selle ümbruse sood, roostikud ja lamminiidud. Pindala on umbes 48 000 hektarit, millest pool on mereala. Matsalu tähtsus seisneb selles, et see asub Ida-Atlandi rändeteede ristumiskohas. Igal kevadel ja sügisel peatub siin kümned tuhanded haned, pardid ja kurvitsalised. Mõnel aastal on loendatud üle 40 000 laululuige üheaegselt.

Pesitsusperioodil on Matsalu kodu merikotka, väike-konnakotka, roo-ritsiklinnu ja paljudele teistele liikidele. Rannaniitudel ja madalas vees toituvad linnud, kelle toidubaas sõltub veetaseme kõikumisest. Kui vesi on liiga kõrge, kaovad mudased madalikud. Kui liiga madal, kaob veetaimestik. Matsalu haldus reguleerib veetaset tammide ja luukide abil, et hoida tasakaalu.

Mõnel juhul tuleb teha raskeid valikuid. Kui põllumajandus vajab kuivendust, võib see mõjutada looduslikku niiskusrežiimi. Siis tuleb leida kompromiss, mis säilitab vähemalt osa elupaikadest. Matsalu puhul on see õnnestunud. Viimase kahe aastakümne jooksul on linnustiku arvukus püsinud stabiilne või kasvanud, mis näitab, et kaitsemeetmed toimivad.

Nigula looduskaitseala: kõrgsoo kui süsiniku hoidla

Nigula looduskaitseala asub Pärnumaal ja katab umbes 6400 hektarit. Selle keskmes on Nigula raba, mis on üks Eesti suuremaid ja puutumatumaid kõrgsoosid. Raba pind on kaetud turbasammaldega, mis kasvavad aastas mõne millimeetri. See aeglane kasv tähendab, et turbalasund on kogunenud tuhandete aastate jooksul ja salvestab endas suuri koguseid süsinikku.

Kui turvas jääb niiskeks, ei lagune see ja süsinik püsib mullas. Kui raba kuivatatakse, hakkab turvas lagunema ja vabastab süsinikdioksiidi. Seetõttu on Nigula linnuliikide elupaik ja oluline kliimaregulatsiooni element. Alal pesitseb sookurg, teder, musträhn ja mitu kulli liiki. Lisaks kasvab seal mitmeid haruldasi taimeliike, näiteks käpalisi.

Nigula on oluline ka teadustöö seisukohast. Seal on tehtud pikaajalisi uuringuid turba kogunemise kiiruse, veebilansi ja taimkatte dünaamika kohta. Need andmed aitavad mõista, kuidas kõrgsoo reageerib kliima muutustele ja kuidas seda kaitsta. Praktiline järeldus on lihtne: kõrgsoo peab jääma märjaks. Kui see on tagatud, toimib ökosüsteem ja liigid jäävad ellu.

Alam-Pedja looduskaitseala: mosaiik soost, metsast ja jõest

Alam-Pedja looduskaitseala asub Tartu- ja Jõgevamaal ning hõlmab üle 34 000 hektari. See on Eesti suurim kaitseala ja koosneb erinevatest elupaikadest: sood, lammimetsad, jõed ja järved. Selle mitmekesisus toob kaasa suure liigirikkuse. Alal on registreeritud üle 800 putuka-, 50 imetaja- ja 200 linnuliigi.

Alam-Pedja eripära on see, et siin lõikuvad mitmed ökosüsteemid. Emajõgi voolab läbi ala ja üleujutab kevadel lamminiidud. Sood piiravad jõge ja toimivad veepuhastajatena. Metsad annavad varjupaika imetajatele ja röövlindudele. See mosaiik tähendab, et üks liik võib kasutada mitut elupaika. Näiteks merikotkas pesitseb metsas, jahib jõe kohal ja toitub lammi ääres.

Kaitsealal on tehtud taastamistöid. Mõned soode osad olid varem kuivendatud metsanduseks. Nüüd on kraavid kinni pandud ja veetase taastatud. See on aeglane protsess. Turbasamblad hakkavad kasvama, aga täiskasvu jõuavad nad alles aastakümnete pärast. Siiski on esimesed tulemused näha: niiskuslembeste taimede ja lindude arvukus on kasvanud.

Miks need alad on vajalikud praegu

Eesti sookaitsealad ei ole muuseumid. Need on töötavad ökosüsteemid, mis täidavad mitut funktsiooni. Esiteks, nad säilitavad elupaiga haruldastele liikidele. Sookurg, must-toonekurg, väike-konnakotkas ja teised sõltuvad otseselt märgaladest. Ilma kaitseta kaoksid need liigid Eestist mõne põlvkonna jooksul.

Teiseks, sood reguleerivad veebilansi. Turvas imab endasse vett nagu käsn ja vabastab seda aeglaselt. See vähendab üleujutuste riski ja säilitab jõgede vooluhulka kuival ajal. Kolmandaks, sood salvestavad süsinikku. Eesti sood sisaldavad hinnanguliselt üle 500 miljoni tonni süsinikku. Kui see vabaneks, oleks mõju võrreldav mitme aasta kogu riigi heitkogustega.

Neljandaks, kaitsealad pakuvad võimalust uurida loodust. Seal tehakse loendusi, jälgitakse populatsioone ja kogutakse andmeid. Need andmed on aluseks tulevastele kaitsemeetmetele. Viimane punkt on praktiline. Kaitsealad toovad piirkonda turiste, kes kulutavad raha majutusele ja teenustele. See ei ole peamine eesmärk, aga see aitab kohalikul majandusele ja suurendab toetust kaitsele.

Kuidas kaitsealad töötavad päriselt

Kaitseala moodustamine ei ole piisav. Ala tuleb hallata. See tähendab veetaseme jälgimist, külastatavuse juhtimist, võõrliikide tõrjet ja kohalike elanike kaasamist. Näiteks Soomaal on paigaldatud veemõõturid, mis saadavad andmeid reaalajas. Kui veetase langeb liiga kiiresti, saab haldus reageerida.

Külastatavus on teine väljakutse. Inimesed tahavad soodi näha, aga liigne liikumine kahjustab turbapinda ja häirib linde. Lahendus on rajada laudteed ja vaatlustornid, mis suunavad inimesed kindlatele marsruutidele. See töötab, kui rajad on korras hoitud ja infotahvlid selged. Kui rada on lagunenud või tähistus segane, hakkavad inimesed käima mujal ja kahju suureneb.

Kohalike elanike kaasamine on kriitilise tähtsusega. Kui kohalik kogukond näeb kaitseala kui takistust, tekivad konfliktid. Kui aga kaitsealast on kasu, näiteks töökohtade või turismitulu kaudu, muutub suhtumine. Matsalu ja Soomaa puhul on see õnnestunud. Seal töötavad giidid, majutusettevõtted ja käsitöölised, kes saavad osa turismirahast. See loob majanduslikku huvi kaitse jätkumise vastu.

Faktid

• Eesti sood katavad üle 10% riigi pindalast.
• Kaitstavaid soosid on umbes 800 ruutkilomeetrit.
• Sookure pesitsevate paaride arv on kasvanud alla kümnest üle kuuekümne viimase kolmekümne aastaga.
• Matsalu lahes peatub kevadel kuni 40 000 laululuike.
• Nigula raba turbalasund on kogunenud tuhandete aastate jooksul.

Kas soodes võib ringi käia?

Jah, aga ainult märgistatud radadel ja laudteedel. Vaba liikumine kahjustab turbapinda ja häirib linde.

Miks on üleujutus Soomaal kasulik?

Üleujutus kannab toitaineid, uuendab turbapinda ja loob ajutisi veekogusid, mis on vajalikud kahepaiksetele ja veelindudele.

Kas sood aitavad kliimat?

Jah. Märjad sood salvestavad süsinikku turbas. Kui turvas kuivatatakse, hakkab see lagunema ja vabastab süsinikdioksiidi.

Loe ka: Kui hästi läheb metsiku looduse kuningriigil · Sõdalased tulevad appi - elevantidele · Kas loomi peab tapma, et neid päästa?