National Geographic Eesti
Uued juhendid · Loodus ja loomad

Hundid Eestis: 300 kiskjat otsivad ruumi inimeste kõrval

· National Geographic Eesti

Eesti metsades ja raba servades liigub umbes 300 hunti. Viimase kümne aasta jooksul on karjad hakanud ilmuma kohtadesse, kus neid varem ei oodatud: põlluäärde, külateedele, isegi väikelinnade lähiümbrusse. Selle liikumise taga pole mitte agressiivsus, vaid toidubaas ja ruumivajadus. Hunt ei otsi kontakti inimesega, kuid ta ei karda enam inimese lõhna nii palju kui pool sajandit tagasi.

Hundipere vajab toimetulekuks 200 kuni 300 ruutkilomeetrit territooriumi. Eesti pindalast on metsamaa umbes pool, kuid metsatööstus ja teedevõrk on selle killustanud. Seetõttu satub hunt üha sagedamini inimtegevuse tsoonidesse, kus ta leiab hirvi, metssigasid ja mõnikord ka koduloomad. Küsimus pole enam, kas me kohtume hundiga, vaid kuidas me sellele kohtumisele reageerime.

Miks hundid tulevad inimeste lähedale

Hunt on oportunistlik kiskja. Tema menüüs on peamiselt metskits, metssiga ja hirv, kuid kui looduslikud saakloomad on piirkonnas vähesed või raskesti kättesaadavad, siis valib hunt lihtsamaid sihtmärke. Küla ääres karjatav lammas või kodukits on lihtne saak. Üks öine rünnak võib tähendada kümneid ohvreid, sest hunt tapab ka siis, kui ta ei söö kohe. See on ellujäämisinstinkt, mitte mõttetu vägivaldsus.

Teiseks põhjuseks on metsade killustatus. Eestis kulgevad läbi metsade tuhandeid kilomeetreid metsateid, raiesmikud ja elektriliin. Need koridorid lõikavad vana metsa tükkideks. Hunt kasutab teid ja lagendikke liikumiseks, sest seal on vähem energiakulu ja parem ülevaade. Nii satub ta paratamatult inimeste elupaikade lähedale. Mõned karjad on asustanud territooriume, mis ulatuvad kuni viie kilomeetri kaugusele alevikest.

Kolmandaks on Eestis hundipopulatsioon kasvanud. Kaitsestaatus ja reguleeritud jahipidamine on aidanud arvukust stabiliseerida, kuid ruumi pole juurde tulnud. Noored hundid, kes lahkuvad emakarja juurest, peavad leidma oma territooriumi. Mõnikord tähendab see asustamist piirkondades, kus varem hundid ei elanud.

Kuidas ära tunda hundi kohalolu

Hundi jälg on sarnane suure koera omaga, kuid kitsam ja piklikum. Eesjalg jätab umbes 10-12 sentimeetri pikkuse jälje, tagajalg veidi väiksema. Keskmine koer liigub hüpeldes ja jäljed on hajusad. Hunt liigub otse, jättes sirge rea. Talvel lumele jäänud jälg on kõige selgem märk.

Hundi väljaheide sarnaneb koera omaga, kuid sisaldab sageli karvaid, luid ja sõrgajäänuseid. Hunt märgistab oma territooriumi uriiniga, tavaliselt teeristmike, kivide ja puurihmade lähedale. Kui sa leiad korduvalt samu märke samast kohast, on tõenäoline, et piirkond kuulub hundi liikumisalasse.

Hääl on harvem märk. Hunt ulub peamiselt karjaga suhtlemiseks, mitte hoiatuseks. Kui kuuled öisel ajal pika, madalat ulumist, mis kestab mitu sekundit ja muutub toonilt, võib see olla hunt. Koerad hauguvad, hundid uluavad.

Mida teha, kui kohatud hundiga

Otsene kohtumine inimese ja hundi vahel on haruldane. Hunt tunneb inimese lõhna sadu meetreid eemal ja vältib kontakti. Kui sa näed hunti metsas või põllul, jää rahulikult seisma. Ära jookse. Jooksmine käivitab kiskjainstinkti. Ära pööra selga, vaid tee aeglaselt samm tagasi, hoides silmkontakti.

Kui hunt ei lahku, tee ennast suuremaks: tõsta käed, räägi valjult, plaksa käsi. Hunt peab nägema, et sa pole saak. Ära viska kive ega keppe, kui hunt on kaugemal kui 20 meetrit. Kui ta on lähemal ja ei reageeri, siis võid visata eseme tema suunas (mitte teda pihta), et luua vahemaa.

Kui kõnnid koeraga piirkonnas, kus hundid elavad, hoia koer rihmaga kinni. Vaba koer võib hunti ärritada või käivitada territoriaalse vastuse. Hunt ei rünna inimest, kuid ta võib reageerida koerale kui konkurendile.

Kuidas kaitsta koduloomi

Lambad, kitsed ja kodulinnud on hundile kerge saak. Tavalised võrkaedsid ei peata hunti. Tal on jõudu hüpata kahe meetri kõrgusele ja ta võib kaevata aeda alt. Efektiivne kaitse nõuab kombinatsiooni: vähemalt 1,5 meetrit kõrge tugev võrkaed, mis on maasse kaevatud 30 sentimeetrit, ja elektrikarjus aeda välisküljel 20 sentimeetri kaugusel.

Karjusekoer on vana meetod, mis toimib. Kangal, maremma või kaukaasia lambakoer on aretatud karjade kaitsmiseks. Nad ei karju hunti taga, vaid jäävad loomade juurde ja annavad häälega märku. Hunt eelistab vältida vastupanu. Üks koer ei pruugi piisata, suurema karja puhul on vaja kahte või kolme.

Öine valgustus ja liikumisanduriga helisignaal võivad samuti aidata. Hunt eelistab pimedust ja vaikust. Kui ta läheneb ja kuuleb ootamatut heli või näeb vilkuvat tuld, jätab ta sageli katse pooleli. Oluline on vaheldus: kui sama signaal kõlab iga öö, harjub hunt sellega.

Hundi roll ökosüsteemis

Hunt on tipukiskja. Tema kohalolu reguleerib kopraliste arvukust ja mõjutab nende käitumist. Hirved ja metssead, kes teavad, et piirkonnas elab hunt, liiguvad ettevaatlikumalt ja veedavad vähem aega ühes kohas. See annab taimedele aega taastuda. Rabaservades ja noortes metsades, kus hirved muidu sööksid istikud maha, aitab hundi kohalolu uuendusel kasvada.

Hundid söövad ka nõrku ja haigeid loomi. See vähendab haiguste levikut kopraliste seas. Näiteks on piirkondades, kus hundid puuduvad, täheldatud suurenenud puukide ja nendega levivate haiguste esinemist, sest haigete loomade arv kasvab ja nad liiguvad aeglasemalt.

Hundi kadavereid söövad rebased, kaarnakotkalised, ilves ja väiksemad kiskjad. Hunt jätab saagist alati midagi järele, sest ta ei söö luid ega nahka täielikult. Need jäägid toetavad teisi liike ja aitavad toitaineid metsas ringluses hoida.

Kuidas toetada kooseksisteerimist

Kohalikud omavalitsused saavad pakkuda talunikele toetust karjuskoerte soetamiseks ja aedade tugevdamiseks. Mõnes Euroopa piirkonnas, kus hundid on taastunud, katab riik kuni 80 protsenti kaitsemeetmete kuludest. Eestis on selline toetus veel ebaühtlane.

Haridus on oluline. Kui inimesed mõistavad hundi käitumist ja oskavad eristada müüte faktidest, väheneb hirm. Hunt ei ole inimese jaht. Viimase saja aasta jooksul pole Eestis registreeritud ühtegi kinnitatud juhtumit, kus terve hunt oleks inimest ründanud. Marutaudiga nakatunud loom on ohtlik, kuid see ei ole normaalne hundi käitumine.

Jahimehed ja looduskaitsjad peavad töötama koos. Reguleeritud jahipidamine hoiab hundipopulatsiooni terve ja vähendab konflikte. Samal ajal peab säilima piisav arvukus, et hunt täidaks oma rolli ökosüsteemis. Tasakaal on õrn, kuid võimalik.

Faktid

Kas hunt ründab inimest?

Terve hunt vältib inimest. Rünnakud on äärmiselt haruldased ja seotud marutaudi või äärmusliku harjumisega inimtoidu allikatega. Eestis pole viimase saja aasta jooksul registreeritud kinnitatud rünnakut.

Kas hunti võib toita?

Ei. Hundi toitmine õpetab talle, et inimene on toiduallikas. See muudab looma julgeks ja ohtlikuks. Ära jäta õue toitu ega prügi, mis võib hunti meelitada.

Kuidas erineb hundi jälg ilvese omast?

Hundi jälg on piklik ja kitseneb ette, ilvesel on ümmargusem ja laiem. Ilvese jäljel pole kunagi küünte märke näha, hundil on küüned selgelt jäljes. Ilvese samm on lühem ja jäljed paiknevad tihemini.

Loe ka: National Geographic Eesti oktoober, 10/2018 · National Geographic Eesti jaanuar, 1/2018 · National Geographic Eesti, 10/2019