Sulaga võidu Alaska muistiseid päästmas
Temperatuuri tõustes tulevad Alaskas nähtavale põlisrahvaste esivanematele kuulunud ja ajas jäätunud muistised.
Nunalleqi leiukohas Alaska edelarannikul on ajas jäätununa talletatud saatuslik hetk. Mudane maalapp on täis tarbeesemeid, mida põlised jupikid kasutasid elus püsimiseks ja elu tähistamiseks, kõik jäetud nii, nagu need olid surmava rünnaku saabumise hetkel ligi nelisada aastat tagasi.
Kunagise suure mätasmaja perimeetri ümber on näha elanike väljasuitsetamiseks kasutatud tule jäänuseid – kokku hukkus ligikaudu 50 inimest, tõenäoliselt koos elanud suurpered, kes varjusid siin, kui nad ei olnud parajasti küttimas, kalastamas või taimi korjamas. Näib, et kedagi ei säästetud. Arheoloogid kaevasid maa alt välja inimese jäänused, tõenäoliselt naise, kes näib olevat surnud suitsu sissehingamise tagajärjel, kui ta üritas uuristada põgenemiseks seina alla tunnelit. Ühest kohast leiti hulk naiste, laste ja vanurite skelette, näoli mudas, mille järgi võib oletada, et nad püüti kinni ja hukati.
Arheoloogias juhtub tihti, et kauge mineviku tragöödia on tänapäeva teaduse pidupäev. Arheoloogid on Nunalleqist leidnud üle 2500 tervelt säilinud eseme, alates tavalistest söögiriistadest kuni ebatavaliste leidudeni, nagu puidust rituaalsed maskid, luust tätoveerimisnõelad ja põhjapõdrahammastest vöö. Lisaks arvukusele ja mitmekesisusele on esemed ka erakordselt hästi säilinud, kuna need on olnud umbes 1660. aastast peale külmunud.
Korvide ja mattide jäänustel on endiselt näha keerukas mustriline kude. Mudase ja juurelise mullakamaka lahti puistamisel tulevad välja sees säilinud värsked rohelised rohulibled. „See rohi lõigati ajal, mil Shakespeare Maal ringi kõndis,“ imestab arheoloog Rick Knecht, kümnete välitöödeaastate jooksul karastunud vaikne mees.
Šotimaal Aberdeeni Ülikoolis töötav Knecht tunnetab seost leiukohas nähtava hävitustöö ja tänapäeva jupikite mälestustes elavate vanade lugude vahel. Suulises pärimuses on säilinud mälestused ajast, mil jupiki kogukonnad pidasid üksteisega veriseid lahingud ja mida ajaloolased nimetavad vibu ja noolte sõdadeks. Need toimusid veidi enne aega, kui Vene uurijad 18. sajandil Alaskasse jõudsid. Nunalleqist on leitud selle mitmeid jupikite põlvkondi mõjutanud hirmsa ajastu kohta esimesed arheoloogilised tõendid ja saadud esimene kindel kuupäev.
Knecht usub, et rünnakud olid kliimamuutuse tulemus – 550 aastat kestnud Maa jahenemine, mida praegu nimetatakse väikeseks jääajaks, langeb kokku Nunnalleqi vallutamisega. Alaska külmimad aastad 17. sajandil olid arvatavasti meeleheitlikud ajad ning tõenäoliselt korraldati toidu saamiseks rüüsteretki.
„Kiired muutused tekitavad elatise hankimise hooajalistes tsüklites alati palju häireid,“ ütleb Knecht. „Äärmuslikus olukorras, nagu väikesel jääajal või praegu, võivad muutused toimuda kiiremini, kui inimesed jõuavad kohaneda.“
Praegu ähvardab üha meeletumaks muutuv ilm Nunalleqi hävitada. Suvel on kõik ilus ning maad kaunistab iga-aastane valgeõieline raudrohuvaip ja villpeadest ornamendid säravad küünaldena tundrale langevate hommikuste päiksekiirte valguses. Ent talve saabudes, kui Beringi merelt jõuavad rannikule vihased tormid, pilt muutub. Piisavalt suureks kasvanud lained viskuvad hooga kitsale kivisele rannale ja uhuvad leiukohas olevad jäänused minema.
Arktika pole alati selline olnud, kuid üleilmne kliimamuutus on paisanud Maa polaaralad kaosesse. Selle tagajärg on vähe uuritud eelajalooliste kultuuride pärandi – nagu Nunalleqi muististe – katastroofiline häving nii Alaska rannikul kui ka mujal. Kiviaja mees Ötzi, kelle surnukeha 1991. aastal Itaaliast leiti, kui see taanduva liustiku alt nähtavale ilmus, on kuulsaim näide iidsetest säilmetest, mis ilma soojenedes päevavalgele tulevad. Suur sula aga toob nähtavale mineviku inimeste ja tsivilisatsioonide jäljed põhjapoolsetel aladel üle maailma – neoliitikumi vibud ja nooled Šveitsis, viikingite matkakepid Norras ning Sküüdi nomaadide uhkelt tähistatud hauad Siberis. Ohus on nii palju leiukohti, et osa arheolooge hakkab juba spetsialiseeruma kunagi jäätunud muististe päästmisele. Tuleb teha raskeid valikuid. Millised paar eset on võimalik päästa? Millistest tuleb loobuda?
Alaska rannikualadel ohustab leiukohti kaheosaline surmahoop. Esiteks on keskmine temperatuur tõusnud viimase poolesaja aastaga peaaegu kaks kraadi Celsiuse järgi. Üks maheda ilmaga päev järgneb teisele ning igikelts sulab peaaegu kõikjal.
Lõpliku hoobi annab tõusev meri. Alates 20. sajandi algusest on maailma ookeanide tase kerkinud ligikaudu 20 sentimeetrit. See ohustab otseselt rannikul paiknevaid leiukohti, sealhulgas Nunalleqi, mis on topelttule all: lainete tekitatavale kahjule lisandub igikeltsa sulamisest tingitud maapinna vajumine.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti aprillinumbrist.
